Koik suurendavad liikme toukumisi,

Isegi vale, silmakirjalikkuse, teeskluse, varjamise , simuleerimise puhul on olulised mõistmine ja tõlgendus. Need kas demonstreerivad paradigma uut rakendust või suurendavad olemasoleva rakenduse täpsust. Juutide puhul ei ole need täidetud. Lõpuks, ka suhted inimese välimuse ja sisemuse vahel on võib-olla keerulisemad ja ettearvamatumad, kui me tavaliselt arvame.

Vähemalt selleks, et suurendada paradigma täpsust ja rakendatavuse ulatust. See vastus ei seleta aga teadlaste entusiasmi ja pühendumust.

Keegi ei pühenda aastaid parema spektromeetri väljatöötamisele või võnkuvate keelte probleemi parema lahenduse väljatöötamisele ainult saadavate andmete olulisuse pärast. Efemeriidide arvutamine ja edasiste tulemuste saamine sama instrumendiga annavad sageli sama olulisi andmeid, kuid teadlased põlgavad selle ära, sest suuresti on tegu juba tehtu kordamisega.

Normaalteaduse probleem on nii köitev sageli sellepärast, et kuigi selle tulemus on ettenähtav, on selleni jõudmine kaheldav ning nõuab igasuguste mõisteliste, insenerlike ja matemaatiliste peamurdmisülesannete lahendamist. Äralahendaja näitab end hea Munandite suurused vahenevad, ja see väljakutse on oluline osa teadlase tavalisest motivatsioonist. Peamurdmisülesanded [puzzles, raamatu tõlkes "mõistatused"] on ülesanded, millega saab leidlikkust ja lahendamise osavust proovile panna, nagu näiteks pusled ja ristsõnad.

Peamurdmisülesande puhul ei ole vastuse huvitavusel ega olulisusel tähtsust. Vastupidi, väga olulised probleemid, näiteks vähi ravi ja püsiv rahuei ole peamurdmisülesanded, suuresti sellepärast, et neil ei pruugi üldse lahendust olla. Näiteks pusle, mille tükid on juhuslikult valitud kahest erinevast karbist, ei sobi osavuse proovilepanekuks, sest vaevalt suudab leidlikemgi inimene sellega toime tulla. Peamurdmisülesande definitsiooni järgi peab tal lahendus kindlasti olemas olema.

Paradigmaga saab teadlaste kogukond muu hulgas kriteeriumi niisuguste probleemide valikuks, millel võib eeldada lahenduse olemasolu. Suuresti ongi need ainsad probleemid, mida teadlaste kogukond peab teaduslikuks ja soovitab lahendamisele võtta.

Teatud probleemid, sealhulgas paljud need, mis kunagi olid standardsed, lükatakse tagasi kui metafüüsilised, teise distsipliini kuuluvad või liiga rasked, et nende peale aega raisata. Paradigma võib isegi jätta teadlased kõrvale ühiskondlikult oluliste probleemide lahendamisest.

Niisugused probleemid võivad olla tähelepanu hajutavad, nagu näitavad Üks põhjusi, miks normaalteadus paistab nii kiiresti edenevat, ongi see, et selle praktiseerijad keskenduvad probleemidele, mille lahendamisel võib takistuseks olla ainult leidlikkuse puudumine.

Kui nii, Koik suurendavad liikme toukumisi on selge, miks teadlased normaalteaduse probleeme nii kirglikult ja pühendunult lahendavad.

• Saate suurendada kreemidega
• Mees vaarikus Kuidas suurendada suurust
• HORISONT - inimene, loodus, universum
• Gustav Ichheiser – Vikipeedia
• Artiklid Veekeerist, linnuparve ja majandust ühendab iseorganiseerumine Iseorganiseerumine tähistab protsessi, mille tulemusena süsteemi, tavaliselt avatud süsteemi sisemine organiseeritus suureneb iseeneslikult, ilma et seda juhitaks väljastpoolt.
• Teadusrevolutsioonide struktuur – Vikipeedia

Inimest võib teadusse tõmmata näiteks soov olla kasulik, uue territooriumi avastamise põnevus, lootus leida kord ning tung väljakujunenud teadmist kontrollida. Need ja teised motiivid aitavad ka valida probleeme, millega tegelema hakata. Kuigi see toob kaasa frustratsiooniasenduvad need motiivid teistega. Teadus tervikuna on mõnikord kasulik, avastab uut territooriumi, demonstreerib korda ja paneb ammuseid uskumusi proovile, aga normaalteaduses ei tee konkreetne teadlane peaaegu kunagi neid asju.

Tema motiiviks on hoopis näidata, et ta lahendab ülesande, mida keegi pole lahendanud või pole nii hästi lahendanud.

Peamurdmisülesandel peavad definitsiooni järgi olema reeglid, mis piiravad aktsepteeritavate lahenduste loomust ja samme, mida lahendamiseks astutakse. Pusle kokkupanek ei ole lihtsalt pildi kokkupanek.

Ükskõik kui hea see pilt ka poleks, ei kõlba ta lahenduseks, kui mõni tükk jääb üle, mõni tagakülg pole alla pööratud, kuskil on mõni auk või tükid üksteise peale pandud või kokku kägardatud. Samasugused kitsendused on ristsõnade, mõistatustemaleülesannete jne puhul. Kui pidada reegliks ka kindlaks kujunenud vaatekohti või eelarvamusisiis normaalteaduse probleemid on nagu peamurdmisülesanded.

Kui keegi konstrueerib valguse lainepikkuse mõõteriistasiis ta ei saa rahulduda seadmega, mis lihtsalt seab teatud spektrijoontele vastavusse teatud arve. Ta peab olemasolevat optikateooria põhjal näitama, et tema mõõteriista näidud ongi need, mis teoorias figureerivad lainepikkustena.

Kui teooria ebamäärasuse või aparaadi mõne komponendi analüüsimata jäämise tõttu jääb see tõestus poolikuks, siis on kolleegidel õigus öelda, et ta pole midagi mõõtnud. Näiteks ei olnud elektronide hajumise maksimumidel, mida hiljem hakati võtma elektroni lainepikkuse näitajatena, esialgu teadlaste jaoks tähtsust.

Ja kui see seos hiljem leiti, siis tuli aparaat ümber teha, et katsetulemused Koik suurendavad liikme toukumisi teooriaga seostuksid.

Muidu ei oleks ülesanne olnud lahendatud. Samalaadsed kitsendused on teoreetiliste probleemide lahendustel. Mõned teadlased pakkusid välja pöördruutude seaduse asendamist seadusega, mis sellest väikeste kauguste korral kõrvale kaldub. See aga tähendanuks paradigma muutmist, vana peamurdmisülesande lahendamisest loobumist ja uue lahendama asumist. Teadlased säilitasid reeglid, kuni Kõige ilmsemad ja tõenäoliselt kõige siduvamad reeglid ongi niisugused üldistusedeksplitsiitsed väited seaduste, mõistete ja teooriate kohta.

Need väited aitavad peamurdmisülesandeid sõnastada ja vastuvõetavaid lahendusi piiritleda. Näiteks Newtoni seadused olid Ainehulk oli paljude füüsikute silmis fundamentaalne ontoloogiline Koik suurendavad liikme toukumisi ning valdav uurimisala oli jõud ainetükkide vahel. Keemias oli koostise püsivuse seadusel pikka aega täpselt samasugune jõud: see formuleeris aatomkaalude probleemi, sidus keemilise analüüsi vastuvõetavad tulemused ning rääkis Koik suurendavad liikme toukumisimolekulidekeemiliste ühendite ja segude loomusest.

Maxwelli võrranditel ja statistilise mehaanika seadustel on samasugune roll tänapäeval. Ajalugu näitab, et sellised reeglid ei ole ainsad ega kõige huvitavamad. On näiteks instrumentide ehitust ja nende kasutamist puudutavad eelistused. Hoiaku muutumine tule rolli suhtes keemilises analüüsis etendas olulist osa Vähem lokaalsed ja ajutised, kuigi mitte muutumatud, on kvaasimetafüüsilised hoiakud.

Näiteks eeldasid pärast umbes Metafüüsilise eeldusena ütles see, milliseid entiteete loodus sisaldab ja milliseid mitte: on ainult kujuga aine liikumine.

Metodoloogilise eeldusena ütles see, kuidas peavad fundamentaalsed seadused ja seletused välja nägema: seadused peavad konkretiseerima osakeste liikumist ja vastastikust toimet ning seletused peavad antud loodusnähtuse taandama osakeste liikumisele ja vastastikusele toimele nende seaduste järgi.

Universumi korpuskulaarkontseptsioon ütles ette ka uurimisprobleeme. Näiteks keemik, kes Robert Boyle 'i kombel pooldas seda uut filosoofiat, pööras erilist tähelepanu reaktsioonidele, mida võis vaadelda muundumistena.

Kõik keemilised muutused pidid põhinema osakeste ümberpaigutumisel. Korpuskularism mõjutas ka optikat, mehaanikat ja soojusteooriat. On veel mõned eeldused, mis on kõigile loodusteadlastele ühised. Näiteks peab loodusteadlane tahtma loodusest aru saada ning suurendada selle korrastatuse täpsust ja ulatust. See peab viima teda looduse mõne aspekti üksikasjalikule empiirilisele uurimisele võib-olla kolleegide vahendusel. Ja kui kuskil avastatakse korratust, siis tuleb vaatlustehnikat täiustada või teooriaid täpsustada.

On ka teisi selliseid universaalseid reegleid. Kuigi ilmselt on reegleid, mida mingi eriala praktiseerijad mingil ajal kõik järgivad, ei pruugi need reeglid iseloomustada kogu praktikat, mis neil spetsialistidel ühine on. Sellepärast Kuhn nimetabki normaalteaduse sidususe allikaks ühiste reeglite, eelduste ja vaatekohtade asemel ühiseid paradigmasid. Paradigmade prioriteet[ muuda muuda lähteteksti ] Küpsete teadlaskogukondade paradigmasid on suhteliselt lihtne kindlaks teha, kuid sellega ei ole veel kindlaks tehtud ühised reeglid.

Selleks tuleb uurida, millised eksplitsiitsed või implitsiitsed abstraheeritavad elemendid Koik suurendavad liikme toukumisi kogukonna liikmed paradigmadest abstraheerinud ja reeglitena kasutusele võtnud.

Need reeglid aga ei pruugi olla kõigile rühma liikmetele ühised. Ometi on tarvis ühist alust reeglite koha pealt kuidagi konkretiseerida, ja see tekitab teadusajaloolasel pidevat ja sügavat frustratsiooni.

Elulugu[ muuda muuda lähteteksti ] Ichheiseri perekond asus von Krakówist Viini [1]seal käis ta gümnaasiumi viimases klassis. Aastatel — osales ta Austria-Ungari sõdurina Esimeses maailmasõjas. Sõda mõjus talle traumaatiliselt. Pärast sõda õppis ta Viini Ülikoolis algul õigusteadustseejärel psühholoogiat ja filosoofiat.

Teadlased võivad nõustuda, et Newton, Lavoisier, Maxwell Koik suurendavad liikme toukumisi Einstein paistavad olevat andnud mõnele oluliste probleemide rühmale püsiva lahenduse, kuid pole ometi mõnikord ebateadlikult nõus mõne konkreetse abstraktse karakteristikuga, mis teeb selle lahenduse püsivaks. Nad võivad küll nõustuda paradigmaga, kuid mitte selle tõlgenduse või põhjendusega.

Paradigma standardse põhjenduse või reeglitele taandamise puudumine ei takista paradigmadel uurimistöö juhtnööriks olemist. Normaalteaduse võib ära määrata osalt paradigmade otsene uurimine, millele sageli aitab kaasa reeglite ja eelduste sõnastamine, kuid see võib ka puududa. Täielikku reeglite komplekti ei pruugigi olemas olla. Michael Polanyi " Personal Knowledge " on rääkinud teadlase " vaikivast teadmisest ", mis on omandatud praktikast ja mis ei ole sõnastatav.

Kui pädevat reeglite kogumit ei ole, mis hoiab siis teadlast konkreetse normaalteadusliku traditsiooni juures? Mis see "paradigmade otsene uurimine" on? Ludwig Wittgenstein " Filosoofilised Koik suurendavad liikme toukumisi " ütleb, et teatud liiki asjadel ei pruugi olla ühiseid tunnuseid, vaid ainult perekondlik sarnasus osaliselt kattuvate sarnasuste võrgustik. Selle olemasolu seletab piisavalt seda, et me tunneme vastava asja või tegevuse piisavalt ära. Ainult juhul kui perekonnad, mida me nimetame, kattuksid osalt ja läheksid üksteiseks sujuvalt üle, st kui ei oleks loomulikke perekondi, annaks asjaolu, et me neid edukalt ära tunneme ja nimetame, tunnistust igale klassinimele vastavast ühiste tunnuste komplektist Kuhni lisandus Wittgensteinile.

Sama lugu võib olla erinevate uurimisprobleemide ja -tehnikatega ühe normaalteadusliku traditsiooni raames.

Gustav Ichheiser

Ühine ei ole neile mitte mingi eksplitsiitne või isegi täiesti avastatav reeglite ja eelduste komplekt, neil võib olla perekondlik sarnasus ning nad võivad võtta eeskujuks paradigmaatiliste tööde erinevad aspektid.

See, et teadlased tavaliselt ei küsi ega vaidle selle üle, mis teeb ühe või teise probleemi või lahenduse legitiimseks, ahvatleb neid oletama, et nad teavad seda.

Need üheelektroonsed lainevõrrandid ongi Hartree-Focki võrrandid molekuli orbitalide leidmiseks. Nurksulgudes olev avaldis 3. Üheelektroonseid võrrandeid 3. Seetõttu on Hartree-Focki võrrandite lahendamine võimalik vaid iteratsiooniliselt. Lähtuda tuleb mingist MO-de alglähendite komplektist.

Asi võib aga olla selles, et nad ei pea sellisele küsimusele vastamist oma töösse puutuvaks. Paradigmad võivad olla reeglistikele eelnevad, neist siduvamad ja täielikumad. Kust me võtame, et see tõesti nii on? Esiteks, ühiseid reegleid on väga raske avastada, pigem on tegu perekondliku sarnasusega. Teiseks, teadlased ei õpi mõisteid, seadusi ja teooriaid abstraktsel kujul ja omaette, vaid tutvuvad nendega rakenduste kaudu.

Uus teooria esitatakse kohe koos konkreetsete rakendustega, muidu seda ei võetaks jutulegi. Kui teooria võetakse omaks, siis ta rändab ka õpikutesse koos nendesamade või teiste rakendustega. Need ei ole seal kaunistuseks ega dokumenteerimiseks, vaid teooria õppimine käib koos probleemide lahendamise harjutamisega paberil ja laboris. Doktoritöös on lugu samamoodi, kuigi probleemid on keerulisemad ja vähemate pretsedentidega.

Võib ju oletada, et teadlane millalgi intuitiivselt abstraheerib mängureeglid, aga seda pole erilist põhjust uskuda, sest teadlased ei oska oma valdkonna juurdunud aluste ning legitiimsete probleemide ja meetodite kohta suurt rohkem öelda kui võhikud. Kui nad abstraktsioone üldse valdavad, siis nad näitavad seda eelkõige võimega edukalt uurimistööd Koik suurendavad liikme toukumisi, selle võime seletamiseks pole aga mängureegleid tarvis eeldada.

Kolmandaks, normaalteadus saab läbi ilma reegliteta niikaua, kui teadlaste kogukond ei sea küsimärgi alla juba saavutatud probleemilahendusi. Reeglid peaksid oluliseks saama siis, kui paradigmas ei olda enam kindlad. Täpselt nii ongi.

Paradigmade-eelsel ajal peetakse palju sügavaid vaidusi aluste üle, kuigi need ei vii üksmeele, vaid piiritlevad koolkondi. Veel suuremat osa kui optikas ja elektri alal etendasid need Normaalteaduse ajal selliseid vaidlusi peaaegu ei ole, kuid need toimuvad reeglipäraselt teadusrevolutsioonide eel ja nende ajal.

Üleminek Newtoni mehaanikalt kvantmehaanikale tõi kaasa palju vaidlusi füüsika loomuse ja standardite üle; mõned neist kestavad seniajani. Galilei ja Newtoni mehaanika assimileerimine tekitas eriti kuulsaid vaidlusi AristoteleseRené Descartesi ja Gottfried Wilhelm Leibnizi pooldajatega. Kui teadlastel pole üksmeelt, kas valdkonna fundamentaalsed probleemid on lahendatud, omandab reeglite otsimine rolli, mida sel tavaliselt pole.

Neljandaks, võivad olla ka väikesed revolutsioonid, mis puudutavad ainult kitsa eriala teadlasi, kelle jaoks ka uue Koik suurendavad liikme toukumisi nähtuse avastamine võib olla revolutsiooniline. Kui normaalteadus on nii jäik ja teadlaste kogukonnad on nii üksmeelsed, kuidas saavad paradigmamuutused piirduda väikese teadlaste rühmaga? Eelnevast võib jääda mulje, et ühe paradigma kadumisega kaob kogu normaalteadus.

Ent kõik valdkonnad kokku on sageli pigem logisev ehitis, mille osade vahel on vähe sidusust. Aga reeglite asendamine paradigmadega teebki valdkondade ja erialade mitmekesisuse mõistetavamaks. Eksplitsiitsed reeglid on sageli ühised väga suurele teadlaste rühmale, aga paradigmad ei pruugi olla. Isegi kui alustatakse samadest raamatutest ja saavutustest, võidakse spetsialiseerumise käigus jõuda erinevate paradigmadeni. Näiteks kõik füüsikud õpivad kvantmehaanikat ning enamik rakendab seda.

Ent nad ei õpi kõik samu rakendusi ning seepärast ei puuduta muutused kvantmehaanika praktikas kõiki ühtviisi. See, mida Koik suurendavad liikme toukumisi kellelegi tähendab, sõltub sellest, milliseid kursusi ta on võtnud, milliseid õpikuid ta on lugenud ja milliseid ajakirju ta jälgib. Kuigi kvantmehaanika seaduste muutus on neile kõigile revolutsiooniline, ei ole muutus ühes või teises paradigmaatilises rakenduses nende kõigi jaoks revolutsiooniline.

Kuigi kvantmehaanika on paljude teadlasrühmade paradigma, ei ole see kõigi jaoks sama paradigma. Spetsialiseerumise mõju illustreerib järgmine näide. Füüsikult ja keemikult küsiti, kas heeliumi aatom on molekul. Keemiku meelest kahtlemata on; sest ta käitub gaaside kineetilise teooria mõistes molekulina; füüsiku meelest kahtlemata mitte, sest tal pole molekulaarspektrit.

Anomaalia ja teaduslike avastuste ilmumine[ muuda muuda lähteteksti ] Normaalteadus on väga kumulatiivne ning suurendab väga edukalt teadusliku teadmise ulatust ja täpsust. Selles suhtes vastab ta täpselt tavalisele ettekujutusele teadusest, kuid puudub faktiliste ja teoreetiliste uuenduste taotlemine ja edu korral ta ka ei leia uuendusi. Ent teaduses avastatakse uusi ja ootamatuid nähtusi ning leiutatakse radikaalselt uusi teooriaid. Ajalugu näitab koguni, et teadusel on ainulaadselt võimas tehnika selliste üllatuste tegemiseks.

Järelikult peab paradigma raames tehtav uurimistöö olema paradigmamuutuse esilekutsumiseks eriti tõhus viis. Fundamentaalne uudsus tekib ühtede reeglite järgi mängitavas mängus kogemata, selle äraseedimiseks on tarvis aga uusi mängureegleid. Kuidas toimub uudsete faktide avastamine ja uudsete teooriate leiutamine?

Avastamise ja leiutamise erinevus osutub kunstlikuks. Avastus saab alguse sellest, et teadvustatakse anomaaliatst tunnistatakse, et loodus on rikkunud paradigmast tulenevaid ootusi. Järgneb anomaalia ala uurimine, mis lõpeb alles siis, kui teooriat on niimoodi mitteaditiivselt kohandatud, et see, mis enne oli anomaalne, on nüüd oodatud.

Enne seda polegi uus fakt teaduslik fakt. Hapniku avastamisele on õigus pretendeerida vähemalt kolmel mehel, ja nähtavasti rikastasid ndate alguses katseklaasis õhku mitmed teisedki teadlased.

Normaalteaduse pneumaatilise keemia progress valmistas läbimurret põhjalikult ette.

Kõige varasem pretendent suhteliselt puhta hapniku saamisele oli Carl Wilhelm Scheelekes aga hilise publitseerimise tõttu edasisele sündmuste käigule mõju ei avaldanud. Teine oli Joseph Priestleykes uuris suurest hulgast tahketest ainetest eralduvaid "õhkusid" ning kogus kuumutatud elavhõbe II oksiidist vabanenud gaasi. Aastal määras ta selle gaasi vähendatud ehk deflogisteeritud väävelõhuks dilämmastikoksiid Kolmas pretendent Antoine Lavoisier alustas hapnikuni viinud tööd pärast Priestley See avastusmuster tekitab küsimuse, mille saab esitada iga uudse teadlaste teadvusse jõudnud nähtuse kohta.

Kas hapniku avastas Priestley, Lavoisier või mitte kumbki? Millal see avastati nii võib küsida ka siis, kui pretendente ei ole? Otsitavat laadi vastust ei ole olemas. Asjaolu, et seda küsitakse, näitab, et avastusele nii põhjapanevat osa omistav kujutlus teadusest on vildak. Priestley pretensioon rajaneb sellel, et ta isoleeris hapniku esimesena. Aga tema hapnik ei olnud puhas, ja ebapuhas hapnik on igaühel, kes suleb õhu pudelisse. Ja kui Priestley oli avastaja, millal ta selle avastas?

Kui me sellega pole rahul, siis ei sobi ka Lavoisier' Ja isegi Peaks ehk ütlema, et Aga happelisuse printsiip jäi keemiasse On selge, et siin on tarvis uut sõnavara ja uusi mõisteid.

Avastamine ei ole lihtne akt, mida võiks võrrelda tavalise nägemisega mis on ise ka küsitav. Avastamisele ei saa kunagi täpset aega omistada, ja sageli ka mitte autorit. Kui Scheelet mitte arvestada, siis võib julgelt Koik suurendavad liikme toukumisi, et Koik suurendavad liikme toukumisi ei avastatud enne Täpsem dateerimine oleks meelevaldne, sest uut laadi nähtuse avastamine on vältimatult keeruline sündmus, mis kätkeb nii nähtuse olemasolu kui ka selle olemuse tunnistamist. Kui me peaksime hapnikku deflogisteeritud õhuks, peaksime Priestleyt kõhklematult avastajaks, aga daatum jääks lahtiseks.

Kui aga avastuses on lahutamatult seotud vaatlus ja mõistestus, fakt ja teooriaga assimileerimine, siis avastus on protsess ja võtab aega. Ainult juhul, kui kõik vajalikud mõisted on juba valmis, saab avastus ühe hetkega toimuda, aga siis ei ole see nähtus uut laadi. Kas avastus kätkeb ka paradigmamuutust? Üldist vastust ei saa veel anda, aga vähemalt hapniku juhtumil on vastus jaatav.

Alates Sellest sai alguse nii suur keemia ümberformuleerimine, et seda nimetatakse keemiarevolutsiooniks. Kui hapniku avastamine poleks olnud uue keemiaparadigma ilmumise oluline osa, siis ei oleks prioriteediküsimus nii oluline tundunud. Ent hapniku avastamine ei olnud iseenesest keemiaparadigma muutumise põhjus. Lavoisier oli juba ammu veendunud, et flogistoniteooriaga on midagi valesti ja põlevad kehad neelavad mingit õhu osa.

Selle kohta deponeeris ta Prantsuse Akadeemia sekretärile pitseeritud märkuse. Ühe või teise valdamist võivad tingida nii individuaalsed kui ka ühiskondlikud situatsioonilised tegurid. Milliseid tegureid siin oluliseks pidada? Püüame osutada mõnedele tõenäoliselt kõige tähtsamatele teguritele. See sõltub tõenäoliselt A sellest, kumba liiki emotsionaalsed vapustused on meie elus tugevamad olnud petetuse või manipuleerituse trauma eriti täiesti usaldatud inimeste poolt võib olla sama tugev kui füüsilise väärkohtlemise trauma; petetuse kogemus on tavaliselt ühe arengujärgu lõpp ning teeb lõpu naiivse eluhoiaku faasile ja paneb alguse umbusklikule, kriitilisele, skeptilisele hoiakule, mis lõhestab senise ühemõõtmelise elukogemise ehtsaks ja võltsiksB sellest, kummaga me arvame biopsühholoogiliselt paremini toime tulevat, ja C sellest, kui Koik suurendavad liikme toukumisi on indiviid tõe, siiruse ja ustavuse suhtes ühed eelistavad avameelseid, kuigi ebameeldivaid suhteid, teised eelistavad, et ebameeldivad või antagonistlikud suhted kaetaks kinni viisakuse või silmakirjalikkusega ; mõned eelistavad näiteks avalikku alluvust sõjaväes varjatud alluvusele kontoris või vabrikus või avalikku antagonismi ja võitlust varjatud vaenulikkusele või sunnile.

On alust eeldada, et ka sool ja eal on siin oluline osa, aga võib-olla on mõistlik vaadelda nende mõju kolme loetletud aspekti all. Piirdume kaht liiki sotsiaalsete teguritega. A Teatud tüüpi ühiskonnad või teatud tingimused ühelt poolt näiteks tegelik või tõenäoline sõda, teiselt poolt majanduslik ebakindlus kalduvad tekitama vastavalt vägivallahirmu ja pettusehirmu.

Tänapäeva ühiskonnas etendab avaliku vägivalla oht igapäevaelus tavaliselt lõputult väiksemat osa kui kaudne ja sageli varjatud sotsiaalne oht. Konfliktid ja antagonismidrõhuminediskrimineerimineekspluateerimine toimuvad "tsiviliseeritud ühiskonnas" üldiselt varjatult, kaudselt, ühelt poolt pettusega, teiselt poolt mittevägivaldse, eriti majandusliku survega. Sügava majandusliku ebakindluse, ideoloogilise segaduse, sotsiaalsete protsesside voolavuse ja läbitungimatuse, propagandareklaamikaupade võltsimise aegadel tunneb inimene tänavalt end sügavamalt ohustatuna nendest "nähtamatutest" sotsiaalsetest ohtudest kui avalikust sunnist ja vägivallast.

Ja ta hakkab üha enam kahtlustama, et nende nähtamatute protsessidega manipuleerivad meelega ja kellegi kasuks mingid petised kulisside taga.

Järelikult saab kulissidetagustest petistest-manipulaatoritest valdava hirmu peamine sümbol. Pealegi, petis ning jõud ja ohud, keda ta esindab, on käegakatsutamatum ja õudsem kui gängster ja jõud, keda ta esindab. Esimesega ei silmitsi seista ja avalikult võidelda. Ta on kõikjal ja eikusagil ega näita end selgelt. Tavainimene tunneb end seda laadi vaenlase ees sügavalt Kuidas suurendada liikme kaalumist ja võimutuna Kurt Riezker"The Social Psychology of Fear".

B Tähtis on ka see, et meie ühiskonnas on avalik vaenulikkus ja võitlus kõige stigmatiseeritum ja moraalselt taunitum. Kõigis antagonistlikes suhetes peavad indiviidid ja rühmad kasutama ainult mittevägivaldseid sunnitehnikaid, kas majanduslikku survet või varjatud manipuleerimist.

Muidu riskitakse " avaliku arvamuse " nördimusega. Tegelik vaenulikkus ja võitlus, millest inimsuhted on läbi imbunud, peab jääma varjatuks. Peab jääma mulje, et on ainult "huvide harmoonia" ja "sõbralik koostöö". Üle kõige petiseid kartval indiviidil on seega järgmine emotsionaalne dilemma.

Moraalsed standardid sunnivad talle peale kõige taunivama hoiaku avaliku brutaalsuse ja vägivalla suhtes. Samal ajal tekitavad igapäevaelu kogemused tal tunde, et brutaalsus ja vägivald pole sugugi alati suurim pahe, vaid see, mida sümboliseerib petis. Ja paljudel inimestel paljudel maades on allasurutud sümpaatia gängsterite vastu, kes on vähemalt siirad. Võim sotsiaalpsühholoogilises mõttes: võime sundida teisi midagi tegema või mitte tegema; Herbert GoldhamerEdward A.

Shills"Types of Power and Status". Algselt põhinesid võim ja liidriks olemine indiviidi biopsühholoogilisel üleolekul: füüsilisel jõul Charles E. MerriamPolitical Power. Bioloogiliselt tugev indiviid oli ka sotsiaalselt tugev. Tsivilisatsioon edenemise ning ühiskonnakorralduse ja moraalsete väärtuste teisenemisega muutusid ka võimu tingimused.

A Indiviidi bioloogilise varustuse tähtsus võimuvõime seisukohast asendus psühholoogilise varustuse tähtsusega. Valdavaks võimutüübiks sai füüsiliselt tugeva "sõjamehe", "lõvi" asemel üha enam kaval, strateegiameister, "rebane". Sel eristusel on tähtis koht Vilfredo Pareto " eliitide ringluse " teoorias.

B Vahetu isikliku varustuse valdamine asendub või täieneb üha enam ühiskondlikult omandatud ja edastatud võimuvahenditega: igasuguste privileegidegaeriti rahaga. Lõvid ja rebased asenduvad privilegeeritute ja rikastega, kes on võimu tootvate sotsiaalsete sümbolite omanikud. Nii kavalate kui ka rikaste võimu puhul on võimuvahendite bioloogilisest alusest eemaldunud. Avalikke, füüsilisi sunnivahendeid stigmatiseeritakse ja kõrvaldatakse üha enam, psühholoogilisi ja kaudseid sunnitüüpe kas võetakse olematutena või vähemalt sallitakse kui legitiimseid.

Tavaolukorras neid kaudseid ja varjatud sunnivorme, mida seadustavad traditsioon ja kombed, aktsepteeritakse ja peetakse enesestmõistetavateks. Kui need on täielikult interioriseeritudsiis neid võib-olla enam ei tajutagi sunnina. Ent aegadel, mil ühiskonnakorraldus ja ideoloogia lagunevad, kasvab ebakindlus ja tekib tunne, et ollakse lõksus sunni ja sõltuvuse nähtamatus, kuid murdmatus võrgustikus, abituses ja võimetuses tabamatute sotsiaalsete ohtude ja survetega toime tulla, tekib massidel ebamäärane, sageli allasurutud veendumus, et oleks võib-olla ikkagi parem, kui need maskeeritud vaenulikkused ja varjatud ohud tuleksid avalikuks.

Kasvab ja levib veendumus, et need nähtamatud ja käegakatsutamatud sotsiaalsed suhted on mõnikord ohtlikumad ja koletislikumad kui kõige brutaalsem vaenulikkus ja sund, mis on vähemalt siirad. Siis on massid kõige vaenulikumad silmakirjalikkuse, pettuse ja manipuleerimise vastu. Nende avalikukstulemisel on siis vabastava Koik suurendavad liikme toukumisi efekt.

Ainult nende sotsiaalsete kogemuste ja emotsionaalsete reaktsioonide taustal on antisemitismi teatud aspektid mõistetavad. Poliitika on alati olnud vihkamise süstemaatiline korraldamine " The Education of Henry Adams ". Antisemitism on üks selle psühholoogiliselt kõige tõhusamaid vorme. Asi on selles, et see apelleerib sügavale pettusehirmule, millest massida tunded ja mõtted on eriti meie ajal läbi imbunud.

See käib eriti natsionaalsotsialismi tüüpi antisemitismi kohta. Juudid sobivad väga hästi petise sümboliks. Siin pole tähtis, mis juudid tegelikult on. Essays on Antisemitism toim Koppel S. PinsonJews in a Gentile World toim J. Graeber ja St. Et nad ei ole töölised, talupojad ega sõdurid, siis nad sümboliseerivad inimesi, kes nähtavalt ja käegakatsutavalt ei tööta, kuid on siiski edukad tänu "salapärastele" ja "hiilivatele" manipulatsioonidele "kulisside taga".

Teiselt poolt, nende omapärane ajalugu, oma maa ja sõjaväe puudumine, eelistus elada linnas on tekitanud juutide hoiakud austada kavalust väära intellektuaalset väärtustmitte füüsilist tugevust ja julgust.

Juutidest on saanud kavala propaganda tulemusel juurtest lahti rebitud petise sümbol vastandina lihtsõdurile-talupojale-gängsterile-kangelasele, kelle juured on kindlalt veres ja mullas. Sel juhul on tänapäevase antisemitismi üks sügavamaid põhjusi see, et see apelleerib levinud ja sügavale teadlikule või alateadlikule hirmule "petiste" ees ja vaenulikkusele nende vastu.

Need sümboliseerivad igasugust pettust, manipuleerimist, intrigeerimist, maskeeritud sundi ja käegakatsutamatut rõhumist. See dramatiseerib igapäevaelu kogemusi lihtsa sõduri-kangelase-gängsteri võitlusena õudsete ja tabamatute jõudude vastu, millega massid toime ei tule. Ebamäärased hirmud päästetakse valla, seni nähtamatu ja tabamatu vaenlane saab näo ja temaga saab lõpuks võidelda.

Juudid ja antisemitism[ muuda muuda lähteteksti ] Antisemitismi tõlgendav sotsiaalpsühholoog on ebamugavas ja paradoksaalses olukorras, sest tema meelest antisemitism ei vaja erilist seletust : kui sotsiaalse reaalsuse taju ei ähmastaks ja moonutaks teatud väärarusaamad " inimloomuse " ja rühmadevaheliste suhete kohta, tunduksid paljud antisemitismi juures hämmastava ja salapärasena näivad asjad päris loomulikud ja ilmsed.

Peale selle, see ilmne on šokeeriv, sest kõige šokeerivamad on mõned ilmsed faktid, mida me ei näe või ei taha näha. Me kaldume rääkima " eelarvamustest ", nagu need oleks midagi veidrat, mis on iseloomulik mõnedele ignorantsetele indiviididele, keda tuleks " valgustada Koik suurendavad liikme toukumisi, et neist saaks meietaolised "normaalsed" ja "eelarvamusteta" inimesed.

Kui aga pidada eelarvamusteks teatud kollektiivselt tingitud ühiseid väärpilte, mis on ühe rühma liikmetel teise rühma liikmete kohta, ja emotsionaalseid reaktsioone, mis on osalt nende väärpiltide põhjus ja osalt nende tagajärgsiis on eelarvamuste omamine inimese üldine olukord.

• Poiss 7 aastat vana, peenise suurus
• Oppetunnid Kuidas suurendada liige kodus
• Вэйнамонд был еще одной огромной загадкой, этаким гигантским вопросительным знаком, который всегда будет нависать над будущим человечества, пока это существо остается на Земле,-- это было верно.

Reaalne probleem ei ole mitte see, miks teatud inimestel on eelarvamusi, vaid see, miks me märkame ainult mõnesid neist ja miks meid ärritavad ainult mõned Koik suurendavad liikme toukumisi. Ainult moodne teadmissotsioloogia mõistab seda tüüpi probleemi täielikult: Karl Mannheim.

Ideologie und Utopie. Teine vaikiv eeldus on see, et antisemitism on "ebanormaalne" reaktsioon "normaalsele" olukorrale. See ei võimalda probleemi õigesti püstitada ega fakte naturalistlikult analüüsida. Kui võtta "inimloomust" ja rühmadevaheliste suhete loomust sellena, mis need on, siis antisemitism on "tavaline" reaktsioon ebatavalisele olukorrale. Reaalne probleem ei ole mitte niivõrd mittejuutide hoiakud ja juutide jooned, vaid ebatavaline "ebanormaalne" sotsiaalne olukord, milles juudid peavad elama.

Kolmas väärarusaam on kalduvus tõlgendada antisemitismi propaganda või patuoinateooria kaudu. Kumbki tõlgendus ei taba märki. Antisemitism on tegelikult tüüpiline sotsiopsühholoogiline ärritus, mis tekib vältimatult rühmadevahelistes suhetes teatud kindlatel tingimustel.

Igasugust sotsiopsühholoogilist ärritust võib tüsistada ja liialdada propaganda ning ära kasutada ärrituse objekti kasutamine patuoinanakuid kumbki teooria ei valgusta algse ärrituse allikaid. Kui ka jätta kõrvale asjaolu, et on palju antisemitismi vorme, millel pole propagandaga suurt pistmist ja milles patuoinamehhanism ei etenda olulist osa, ei vasta need teooriad küsimusele, miks on antisemiitlik propaganda nii tõhus ja miks juudid nii hästi patuoinaks sobisid.

Sellistel teooriatel puudub sügav taipamine, nagu ka kapitalismivastaste hoiakute ja meeleolude "seletamisel" ametiühingutegelaste ja " bolševike " saatanliku manipuleerimisega. Antisemitismi põhiallikate mõistmine eeldab ka nende põhjuste mõistmist, mis seda mõistmist takistavad.

Tuleb mõista rühmadevaheliste suhete loomust ja kuidas need teatud tingimustel toimivad. Rahvuslust on kahte tüüpi: teadlik ja ebateadlik. Sellel eristusel on võtmetähtsust teatud häirete ja antagonismide mõistmisel rühmadevahelistes suhetes Koik suurendavad liikme toukumisi Some Obstacles to an Understanding between the Nations".

Teadliku rahvuslusega on tegu siis, kui mingi rahvuse või kvaasirahvuse kultuurilise rühma liikmed kuulutavad avalikult teatud rahvuslikke ideaale, püüdlevad teadlikult teatud rahvuslike eesmärkide poole, lükates agressiivselt tagasi teiste rahvuste või kultuuriliste rühmade väärtusi, ideaale, sümboleid ja eesmärke.

Ebateadliku rahvuslusega on tegu siis, kui rühma liikmed küll ei väljenda mingeid erilisi ideid ja uskumusi, kuid on rahvuslikest või kultuurilistest eelarvamustest nii haaratud, et nad otsustavad kõige üle oma rahvuslikust või kultuurilisest vaatekohast. Teadlik rahvuslane võitleb rahvuse eest, ebateadlik rahvuslane võitleb " humaansuse ", " õigluse " või " vabaduse " eest ega saa aru, et selle, kuidas ta neid ideid ja ideaale määratleb, määrab tema ebateadlik rahvuslik taustsüsteem.

Teadlik rahvuslane teab, et ta on rahvuslane; ebateadlik rahvuslane ei tea seda ning võib isegi kuulutada end rahvuslusvastaseks. Ebateadlik rahvuslus võib ilmneda kõige hämmastavamate ja segadusttekitavamate teisendite ja ratsionaliseeringute maski all. Näiteks " patsifism " võib maskeerida muutusi mittesoovivate privilegeeritute rahvuslikke hoiakuid. Ebateadlikul rahvuslusel on teatud vastavus William Graham Sumneri " etnotsentrismiga. Ent Sumneri analüüs Koik suurendavad liikme toukumisi sageli ebaadekvaatne.

Ebateadlikku rahvuslast ei iseloomusta mitte niivõrd üleolekutunne kui kalduvus näha kõike oma rühma vaatekohast, teadvustamata oma moonutatud sotsiaalset taju.

Ebateadlik rahvuslane ei teadvusta oma rahvuslikku taustsüsteemi ja varjatud motivatsioone ning arvab, et ta näeb fakte nii, nagu need on ning nagu kõik "mõistlikud" inimesed neid näevad. Seda kinnitab kogemus, et teised rühma liikmed näevad asju samamoodi nagu tema. Teda ärritab see, et on inimesi, kellel ei ole sotsiaalsest reaalsusest samasugune "objektiivne" ja "õige" arusaam nagu temal, ega saa aru, et tema omakorda ärritab neid teisi, kes on sama kindlad, et neil on objektiivne ja õige arusaam.

Inimloomusele on omane, et meid ärritab, et kui teistel ei ole samasugust arusaama reaalsusest nagu meil. Siis me imestame, kuidas teised aru ei saa, et nad mõistavad asju vääriti. Kas nad on halvad? Või rumalad?

Või eksiteele viidud? Eriti olulised on ebateadlike rahvuslaste väärarusaamad iseenda oma rühma ja selle liikmete kohta ja nende väärarusaamad "teiste" kohta. Peamine on see, et nad ei ole oma väärarusaamadest teadlikud. Nad ütleksid, et jutt on lihtsalt faktidest. Kui teadvustatakse, et tegu on arusaamadega faktidest, näitab see juba relativistlikku keerustumist. Sellepärast suur enamik rahvuste ja kultuuriliste rühmade liikmetest ei saagi aru, et teised rühmad neid ei salli või miks ei salli.

Sissejuhatus: Ajaloo roll[ muuda muuda lähteteksti ] Senine ettekujutus teadusest põhineb peamiselt õpikutelmis põhinevad valmistulemustel ja mille eesmärk on pedagoogiline ja veenmisele suunatud. Raamat püüab teadusajaloo najal näidata, et see ettekujutus on ekslik. Ka teadusajalugu ei suuda seda põhjalikult muuta, kui läheneda sellele õpikutest võetud ebaajaloolistest stereotüüpidest lähtudes. Kui eeldada, et teaduse sisu ja meetodid langevad kokku õpikus esitatuga, tingib see teatud pildi teaduse loomuse ja arengu kohta.

Nad ei teadvusta, et neil on teistsugune arusaam iseendist kui teistel neist. Teadvustamata, et teiste vaenulikkus on vähemalt osalt reaktsioon nende endi joontele, leiutavad nad paranoidseid teooriaid nende Koik suurendavad liikme toukumisi reaktsioonide põhjuste kohta.

Asjal on muidugi ka teine pool. Võidakse küsida, milline neist arusaamadest on õige? Kas me oleme niisugused, nagu me ise endid näevad, või niisugused, nagu teised meid näevad? Inimeste- ja rühmadevaheliste suhete seisukohast on kõrvaline, milline arusaam on õigem. Peamine on see, et need lahknevad. Kui aga peab tingimata vastama, siis vastus oleks see, et tõenäoliselt on mõlemad arusaamad moonutatud.

Need on moonutatud vastassuundades: meil on oma isiku või rühma kohta tõenäoliselt optimistlikult moonutatud ja teistel meie vaatekohast pessimistlikult moonutatud arusaam.

Nähtavasti on ebateadliku rahvusluse juured lapsepõlvesperekondlikus kogemuses. Isegi kui mitte nõustuda psühhoanalüüsi väitega, et täiskasvanu isiksuse kõik põhikalduvused on omandatud lapsepõlves, tuleb tunnistada, et enamik põhilisi hoiakuid ja arvamusi, millel isiksuse struktuur põhineb, ulatuvad tagasi väga varajasse eluperioodi. Tõsi on ka see, et perekonna intiimses õhkkonnas interioriseeritud hoiakud, arvamused, reaktsioonimustrid ja stereotüüparusaamad jäävad toimima isiksuse süvatasandil.

Sellepärast valdabki psühholoogiliselt utoopiliste marksistlike teooriate kiuste rahvuslik solidaarsus kõigil eluliselt otsustavatel momentidel klassiteadvusel põhineva solidaarsuse üle: klassiteadvus võidakse omandada ainult hiljem reaktsioonina teatud sotsiaal-majanduslikele olukordadele. Poliitilistes vaadetes võidakse kahelda, aga rahvus ei ole problemaatiline, vaid enesestmõistetavad. Isegi enne Esimest maailmasõda olid Euroopa sotsialistlikud liikumised ainult nime poolest internatsionalistlikud, ebateadlikult "rahvussotsialistlikud".

Ka Jossif Stalini võit Lev Trotski üle oli vene "rahvusotsialismi" võit "internatsionaalse sotsialismi" üle. CarrNationalism and After Tähtis on ka erinevus passiivse, kaitsva rahvusluse ja agressiivse, ründava rahvusluse vahel.

Mõlemad võivad seda olla kas teadlikult või ebateadlikult. Passiivne rahvuslus tahab ainult säilitada oma mustri identiteeti ja integriteeti ning reageerib ainult välisele sekkumisele ja häirimisele. Agressiivne rahvuslus püüab oma arusaamu, ideaale ja väärtusi teistele peale suruda.

Miks inimesed on " lahkarvamusel " fundamentaalsetes küsimustes? Koik suurendavad liikme toukumisi, et inimsuhetes on kolme põhilist tüüpi lahkarvamusi.

Esiteks, lahkarvamused, mis tulenevad konfliktis olevatest huvidest. Tahetakse sama asja, ja seda saadakse ainult siis, kui teine seda ei saa. Marksistlikud teooriad on niimoodi kallutatud, et nad kalduvad tõlgendama kõiki rühmadevahelisi lahkarvamusi konfliktis olevatest majanduslikest huvidest tulenevatena.

Teisi konflikte peavad need "pealiskaudseteks" või ratsionaliseeringuteks. Tegelikult on need konfliktid, mis ei põhine majanduslike huvide antagonismil, sageli palju sügavamad, keerulisemad, lootusetumalt lahendamatud.

Teiseks, kultuurikonfliktid: lahkarvamus tuleb sellest et ollakse erinevad. Isiksuse struktuuri erinevus paneb asju erinevalt nägema ja neile erinevalt reageerima.

Kui konflikt põhineb vastandlikel huvidel, siis reageeritakse teistele antagonistlikult selle pärast, mida nad teevad, kultuurikonfliktide puhul selle pärast, missugused nad on. Kultuurikonfliktide sisu võib olla erinev: mõnisada aastat tagasi keerlesid need ümber usundi, praegu peamiselt ümber rahvusluse. Me oleme muutunud usuasjades sallivamaks mitte sellepärast, nagu oleksime üldse sallivamad, vaid sellepärast, et oleme usuasjades leigemaks muutunud. Rahvus puudutab meid emotsionaalselt, ja siin me sallivamad ei ole Carlton J.

Hayes"Nationalism as a Religion". Kolmandaks, konfliktid isiksusetüüpide vahel. Jutt on erinevustest, mis ei taandu kultuurierinevustele. Voimeline suurendama liiget hakkasime alles hiljuti aru saama, et isiksusetüüpide erinevus on oluline kollektiivse käitumise eri liikide juures. Näiteks poliitilised konfliktid ei ole ainult klassikonfliktid ja kultuurikonfliktid, vaid ka isiksusetüüpide konfliktid.

Tänapäeva psühholoogiliselt ja psühhoanalüütiliselt mõtlevad teadlased saavad aru, et konservatiivsusel ja radikaalsusel või demokraatlikkusel, kommunistlikkusel ja fašistlikkusel on pistmist ka isiksusetüübiga. Et kultuuriline taust ja isiksus on lähedalt seotud ning isiksusetüübid on sageli ainult kultuuriliste tüüpide peegeldused, on mõnikord raske öelda, kas tegu on kultuuri- või isiksusetüübi konfliktiga Ralph LintonThe Cultural Background of Personality.

Arusaamine kultuuriliselt tingitud isiksuseerinevusest pole uus, kuid isegi Alles viimastel aastakümnetel on sotsiaalteadlased hakanud aru saama, et need erinevused puudutavad sotsiaalse reaalsuse taju ennast: lahkarvamused puudutavad ka seda, mis on reaalne Louis Wirthi eessõna Karl Koik suurendavad liikme toukumisi raamatule " Ideologie und Utopie ".

Teadusrevolutsioonide struktuur

Mõningaid stabiilseid olekuid kogu olekuruumi hulgast, millele iseorganiseeruval süsteemil on kalduvus läheneda, kutsutakse atraktoriteks. Süsteemi sisenemine ühte sellisesse olekusse välistab edasise liikumise väljapoole sedasama atraktorit ning seega piirab süsteemi koostisosade edasist vabadust käituda iseseisvalt.

Ühel süsteemil võib olla palju atraktoreid. Magneetumise näite puhul ei ole vahet, millises suunas Koik suurendavad liikme toukumisi reastuvad, kuid veekeerised hakkavad liikuma kas päri- või vastupäeva. Atraktorid võivad olla nii lokaalsed kui ka globaalsed.

Lokaalsete ja globaalsete atraktorite erinevuse mõistmiseks on hea ette kujutada mäenõlva, mis Koik suurendavad liikme toukumisi sügavasse orgu. Mäenõlv ei ole päris sile, vaid on täis kõikvõimalikke lohukesi. Kui nüüd mäenõlvalt panna veerema kuulike ja see ei jõua oru põhja, vaid jääb pidama mõnda mäenõlval leiduvasse lohku, siis jõudis süsteem lokaalsesse atraktorisse.

Globaalseks atraktoriks on antud näite puhul palju sügavamal asuv oru põhi kõige sügavam lohk. Atraktorisse aitab süsteemil jõuda süsteemi osade juhuslik variatsioon ning piisavalt suure varieeruvuse korral suudab süsteem lokaalsest atraktorist isegi väljuda. Varieeruvust saab suurendada, lisades süsteemi müra ja häireid. Juhtimaks süsteemi globaalsesse atraktorisse, peab alustama piisavalt suure varieeruvusega, kuid mitte liiga suurega, et süsteem ei muutuks kaootiliseks.

Sellega suudame süsteemi välja viia lokaalsetest atraktoritest, mis ei pruugi olla parimad lahendused süsteemi jaoks. Keerukat adaptiivset süsteemi iseloomustab tugevus ja taastuvus, st süsteem suudab vastu seista häiretele ning säilitada iseenda olemasolu.

Tulemaks toime häiretega, peab süsteem olema võimeline omama küllaldast tegutsemisruumi ehk varieeruvust ja valima võimalike lahenduste hulgast parima.

Varieeruvust saab luua, hoides süsteemi piisavalt kaugel tasakaalust, et sellel oleks stabiilseid olekuid, mille hulgast valida. See seletab vaatlusi, mille kohaselt keerukad adaptiivsed süsteemid kalduvad paiknema kaose äärel, s. Nagu näiteks vedelik, mis temperatuuri tõustes muutub gaasiliseks ehk kaootiliseks ning temperatuuri alanedes muutub tahkeks ehk fikseerituks.

Üleminekut ühest olekust teise kutsutakse faasisiirdeks ning seda iseloomustab äkiline muutus süsteemi olekus. Boidid Craig Reynolds on esitanud ühe hea mudeli, mis simuleerib linnuparve või mõne muu kogumi käitumist.

Reynolds ise nimetab parve liikmeid üldnimetusega boid, mistõttu on antud hajuskäitumise mudel rohkem tuntud ka nime Boids Koik suurendavad liikme toukumisi. Parve lihtne mudel allub kolmele põhireeglile, mis kirjeldavad, kuidas iga parve liige liigub, põhinedes lähemate parvekaaslaste asukohal, liikumiskiirusel ja -suunal: · joondumine – muuda oma liikumissuund ja -kiirus sarnasemaks lähemate parvekaaslaste keskmisele liikumissuunale ja -kiirusele; · sidusus – püüa liikuda lähemate naabrite asukohtade keskpunkti suunas; · eraldatus – väldi kokkupõrkeid ja hoia distantsi teiste parveliikmetega.

Need lihtsad reeglid kutsuvad esile parve keeruka käitumise, sõltumata lindude algolekust. Oluline on ära märkida, et kõik need reeglid on lokaalsed, st neid järgib üks lind. Võimalikult realistliku mudeli loomisel tuleb arvestada veel sellega, et parveliikme käitumist ei mõjuta mitte kogu parv, vaid ainult lähimad naabrid, kes asuvad linnust teatud kaugusel ja teatud sektoris tema liikumissuuna suhtes.

Lisaks on parveliikmete maksimaalne liikumiskiirus ja suunamuutmise kiirus piiratud. Antud algoritmi erinevate variatsioonidega teostusi näiteks Java rakenduste näol võib internetist leida mitmeid, kuid senini on selle üheks olulisemaks rakendusvaldkonnaks, lisaks lihtsatele animatsioonidele, olnud filmitööstus.

Tuntuimaks filmiks, kus antud iseorganiseeruvat simulatsiooni esmaselt rakendati, on Tim Burtoni Seal kasutati nahkhiireparvede ja suure hulga pingviinide liikumise modelleerimiseks just antud põhimõtteid. Iseorganiseeruvus muudes süsteemides Nagu boidide näites on kirjeldatud, toimub süsteemi üldine iseorganiseerumine lokaalsete tegevuste ja käitumiste tagajärjel. Niisuguses süsteemis puudub keskne juhtimine ja ühelgi süsteemi elemendil ei ole kindlaksmääratud rolli. Seetõttu on iseorganiseeruv süsteem väga veakindel, kuna teised sarnased elemendid on võimelised kompenseerima ühe elemendi “riknemist”.

Just nende omaduste tõttu, mida võib kohata paljudes bioloogilistes, sotsiaalsetes ja majanduslikes süsteemides, leiavad iseorganiseeruvad algoritmid ja süsteemid üha rohkem tähelepanu ka arvutiteaduses. Eriti oluline on antud kontseptsioon laiaulatuslikes hajussüsteemides näiteks viimasel ajal eriti populaarsed kasutajalt-kasutajale ehk peer-to-peer Koik suurendavad liikme toukumisikus ükski eraldiseisev süsteem ei oma keskset, juhtivat rolli teiste süsteemide suhtes ning mille struktuur ja koormusjaotus on ettearvamatult kõikuv.

Iseorganiseerumisteooria arenedes on sellest välja kasvanud veel mõned teadusharud. Kui iseorganiseerumine võimaldab süsteemil iseseisvalt areneda, siis looduslik valik võimaldab sel kohaneda keskkonnaga. Üldistades mehhanismi, millel põhineb bioloogiliste organismide võime kohaneda, lõi John Holland geneetiliste algoritmide teooria. Saades innustust eelnevatest uurimustest, arendas Chris Langton välja teadusharu, mille nimeks on tehiselu artificial life.