Liikme suuruse huumor, Ei leia seda, mida otsite?

On küsitav, kas anekdootide kognitiivse funktsiooni käsitlus suudab kõiki neid piiranguid arvesse võtta. Daviese seni kaalukaimaks peetud teooriale olulist võrdlus- ja lisamaterjali mitteingliskeelses ja ühtlasi poliitiliselt ebastabiilsemas kultuuriruumis valitsenud naljaskriptide, tegelaste ja nende valiku potentsiaalsete põhjuste kohta.

Kuigi anekdooditegelaste sagedusjaotus nõukogudeaegsetes ja hilisemais anekdootides on erinev vt 3. Kuigi on võimatu taastada, milline on anekdoodi originaalkeel või -kuju, võib intuitiivselt aimata, et osa anekdootidest on pärast iseseisvumist "tagasi tõlgitud".

Vene ajal levisid need kohandatud Liikme suuruse huumor, hiljem avastati, et mujal maailmas räägitakse samu nalju teiste tegelastega, ja jagati oma avastust ka teistega nt mõnel netileheküljel. Mõnest vene ajal kohandatud naljast sai naljavaene pseudoetniline anekdoot ja hilisem tegelasevahetus muutis anekdoodi paremaks.

Näiteks järgmine anekdoot toimib kõige õigemini, kui tegelaseks on sakslane vihjates sakslase hoolimatusele ja sõjakusele ning võib-olla ka oskamatusele inglise keelt rääkida : Sakslane naaseb safarilt ja pajatab: "Oli vast vahva jaht! Loomi kui muda, ole aga mees ning anna vaid tina! Kui kolmanda päeva õhtul saagi kokku lugesin, sain tervelt 12 antiloopi, 7 sebrat, 3 lõvi ja 17 notmiid.

Vara-Web Huumor - Mees ilma naiseta on nagu koer ilma | Facebook

Need viimased olid, tõsi küll, liiga kerge saak ja juba esimese poole päevaga sai mul neist villand. Sakslane seletab, et sibasid tagajalgadel nobedalt võsa vahel ringi, ise kiitsakad ja mustad, vehivad esijäsemetega ja häälitsevad pidevalt "Not me, not me!

Vene ajal oli nalja objektiks muidu tüüpiline juhmi-naljade tegelane tšuktš, mis teeb sellest anekdoodist tavalise juhmi-skriptiga nalja ja võimaldab kuulajal asendada sõjakuse-skript tšuktšile kohasema jahimehe-skriptiga. Ilma tegelasevahetuseta kordusid eesti materjalis anekdoodid, kus tegelaseks oli šotlane või grusiin.

Eriti šotlase puhul ei võimalda kindlakskujunenud stereotüübid rahvust muuta. On huvitav märkida, et kuigi šotlase ja gabrovlase anekdoodiskriptid rahvusvahelises aines on sarnased, pole eesti aines näha nende vaheldumist sama süºee teisendites.

Hüperseksuaalsuse poolest pääseb grusiinile kõige lähemale prantslane, kuid jääb siiski vist eesti anekdoodirääkijate meelest liiga lahjaks vahetusvariandiks. Endistes juudianekdootides kasutatakse pärast uuenduskuuri uusvenelase tegelaskuju, mis mõnedel juhtudel on üsna sobilik vrd aga Draitser 36, kus Liikme suuruse huumor prototüübiks nimetatakse grusiini. Anekdootidesse, kus toimub tegelasevahetus, valitakse netinaljades tegelasi kultuuriliselt, geograafiliselt või ajalooliselt aina kaugemate rahvuste hulgast: näiteks tšuktši kui nõukogude ajal vähemalt vaimselt ja füüsiliselt lähedal asuva vennasrahva asemel tuli anekdooti eskimo, rootslane, indiaanlane, inglane või sakslane; eestlase asemel itaallane või prantslane, juudi asemel venelane, ameeriklane või neeger.

Laenatud anekdooditegelase eksootiline päritolu püüti tõlkimisel säilitada.

Eisenhower "On kurioosne fakt, et inimesed pole kunagi nii tühised kui end tõsiselt võtmas.

Mõnda vahetust on üsna raske ettegi kujutada, ometi on tavaliselt leitud õige ja sobiv skript. Nii on järgmises näites vahetatud varasem tegelane juut mustanahalise vastu: Tahtis kord mustanahaline poiss proovida, et kuidas oleks olla valgenahaline. Võttis siis seesama poiss kriidi tal nimelt tekkis see mõte koolis olles ja tegi oma näo valgeks. Kui õpetaja seda nägi, sai ta kõvasti riielda, et mis lollused need olgu, ja saatis poisi koolist minema. Poiss läks koju ja nagu ema ja isa teda nägid, kukkusid kohe riidlema ja saatsid nägu pesema ja siis lolluste tegemiste eest karistuseks õhtuni oma tuppa.

Ma olen alles veerand Liikme suuruse huumor valge olnud ja juba ma vihkan musti," mõtles vaid poiss selle peale www. Varasem variant juudist tegelasega oli järgmine: Juudipoiss tuleb koju ja räägib vanaisale, et neil oli koolis ankeet.

Kõik tuli kirja panna, ka rahvus. Selline jõmpsikas häbeneb oma iidset rahvust ja poeb venelaste hulka. Annab poisile kõva keretäie. Siis tuleb ema koju ja kuuleb, milles asi. Poiss saab teise kõva keretäie. Isa tuleb koju, kuuleb, milles asi, ja võtab kohe püksirihma. Poiss on väga õnnetu ja mõtleb: "No oli mul tarvis seda kirjutada.

Alles paar tundi venelane ja juba kolme juudi käest peksa saanud" Viikberg Kindlamalt väljakujunenud vahetustendentsi nt juut ainult uusvenelaseks märgata polnud. Kui vahetus esines, siis muutus tegelane ka hilisemal perioodil mitmeid kordi. Üks suurima alternatiivtegelaste hulgaga anekdoot oli alljärgnev: Inglasest daam sõidab koos oma tütrega rongis, vastas pingil istuvad prantslasest ja itaallasest härrasmehed. Tuleb tunnel ja äkki on vagun pime.

Kostub musitamist ja kõva laks. Kui rong tunnelist väljub ja valgeks läheb, on kõik jälle oma kohal. Tütar mõtleb: "Kumb mind suudles, itaallane või prantslane? Sama anekdoodi tegelaskomplektiks olid veel inglane, sakslane ja prantslane; austerlane, sakslane ja prantslane; armeenlane, venelane ja eestlane kavaluse väljamõtleja rollis esinesid siis lisaks itaallasele veel prantslane ja eestlane.

Võib öelda, et naljade kattuvus oli oodatust väiksem ning see viitab tugevale ja uuenevale kaasaegsele anekdooditraditsioonile. Nalja tegelased läbi Liikme suuruse huumor omakandi meestest neegriteni Käesolev ülevaade eesti etnilistest naljadest tegeleb kõige põhjalikumalt anekdooditegelaste muutumisega veidi enam kui sajandi jooksul. Töös kasutatud kolm valimit annavad kõneka ülevaate etniliste pilkeobjektide, pilkajate vm rolle täitvate tegelaste muutumisest eesti etnilistes naljades.

Söandan arvata, et etniliste tegelaste sagedusvahekordade analüüs on parim sisendpunkt alustamaks etniliste naljade kvantitatiivset analüüsi, millesse hiljem kaasata ka süvendavat kvalitatiivset problemaatikat. See väldib muu hulgas ka ühe ja sama jutu tüübi või Liikme suuruse huumor liigitumise üheaegselt mitmesse eri kategooriasse, nagu paratamatult juhtuks nt temaatilise vm sisuplaanile orienteeritud või siis struktuurilise lähenemise korral - seda liiati olukorras, kus eesti allikad pakuvad väga vähe kontekstuaalset teavet asjaomaste naljade kohta.

Naljaobjekti valiku taga on sotsiaalsed ja ühiskondlikud mõjurid, mis määravad oma ja võõra vastanduse dmis olenevad ka sellest, kui avatud ühiskonnaga on tegu. Oma ja võõra opositsiooni tekitamise sotsiaalpsühholoogiline funktsioon on peamiselt oma etnilise vm rühma identifitseerimine, mitte nt vastuhakk mingitele konkreetsetele väljastpoolt lähtuvatele agressiivsetele aktsioonidele.

Seega võiks seda üldtõika püüda kohandada naljadele ning oletada, et igale rühmale sobib mis iganes teine etniline rühm, millele pookida külge tüüpilised rumala anekdoodikangelase omadused. Kuid valikut juhivad siiski mitmed üsna selged reeglid, sest näiteks kanadalaste, austraallaste või kas või waleslaste kohta pole Eestis anekdoote.

Naljad otsivad Liikme retseptide rahva suurendamine, keda tuntakse nalja kodumaal pealiskaudselt ja kes äratab rääkijates emotsioone. Emil A. Draitser väidab, et suurim solvang on mingi rahvuse kohta käivate naljade puudumine, eriti kui geograafilise läheduse järgi otsustades peaks mingi reaalne suhe kahe rahva vahel olema.

Nalja objekti valikut mõjutab siis oma ja võõra vastandus, mis omakorda omistatakse vastavalt etnilise rühma sotsiaalse maailma horisondile - sajand tagasi oli piirkond, kust otsiti ja leiti nalja objekte, väga ahas; tänapäeval seevastu aina laienev. Kas rahvuslike naljade pärimuses on säilinud piirkondlik eripära, arvestades, et tänapäeva inimese maailm on avaram ja kommunikatsioonivõimalused suurenenud?

Skriptid olid varemgi sarnased ja nende universaalsust võib näha ka tänapäeva anekdootides. Näiteks: kuigi eestlastel puuduvad täielikult anekdoodid newfoundlandlaste kohta kes on kanadalaste põhiline pilkeobjektvõib kattuvaid skripte leida eesti ja kanada materjalis küll.

Skriptide kattuvus on tingitud sellest, et nn newfies on Kanadas tüüpilised tegelased rumalust pilkavates naljades, ja need on sageli üsna universaalsed. Seda võib öelda muidugi nii rumala- kui ka kavala-naljandite kohta üldiselt: need ongi väga universaalsed mitte ainult etniliste naljade põhikonstruktsioonis, vaid ka muuteemalistes naljades.

Raske on leida nalja, kus ühte neist universaalidest ei esine. Varasemas materjalis on eestlasel vaid kitsas ring etnilisi rühmi, kelle kohta nalja tehakse; enamasti on nalja objektiks oma maa perifeeriaasukad saarte elanikud, setud jm.

Kuid vanu naljandeid, millel on sama skript, võib leida Eestist Lõuna-Euroopani, sekka ka Indiast, Ameerikast või mujalt.

Huumor noortes ja noorte ümber - esremaps.ee (VANA) : esremaps.ee (VANA)

Siiski, nalja objekt on alati kohandatud kellekski lähedaseks. Kas see tendents on säilinud, ja kui, siis millisel kujul? Selleks käsitleme eesti naljade etniliste tegelaste varieerumist kolme pikema perioodi vältel: M.

Eiseni kogudes Eiseni "Rahva Nalja" viies kogus leidub suur hulk etnilisi rühmi pilavaid naljandeid, kuid nende varieeruvus on Liikme suuruse huumor väga minimaalne. Ülevaatliku pildi annab etniliste anekdootide suhteline arv peamiste tegelaskujude kaupa vt joonis 3. Eiseni raamatutes leiduv aines näitab järgmisi tendentse: 1 etniliste tegelaste hulk üldse on üpris piiratud; 2 domineerivaimad tegelased on Eesti äärealade, eriti saarte elanikud see, et hiidlased on esindatud nii võimsalt, võib sõltuda M.

Liikme suuruse huumor korrespondentide hulgas; vrd Arvo Krikmanni kartogrammid, mis on koostatud kogu ERA kartoteegis Vanemas naljandis eelistatakse pilada kõige lähedasemaid etnilisi rühmi, kes võib-olla välismaalase silmis rahvustervikust selgelt ei eristugi. Kõige lähemal nalja rääkijale on tema hõimlased, samal maal elavad, kuid murde, välimuse, usu, riietuse, kommete vm poolest eristuvad rühmad.

Esmatähtsa eristuse hõimlaste vahel loovad murded. Keelekasutust pannakse kohe tähele ja selle põhjal tekib ettekujutus inimese etnilisest kuuluvusest. See riivab kõrva, tekitab kõneainet, raskendab vastastikust mõistmist ja loob seega aluse koomilisteks situatsioonideks.

See on lihtteksti versioon, vaata siit. Esiteks kirjeldatakse anekdooditegelaste muutumist nende kolme perioodi jooksul. Selgub, et kui Teiseks eesmärgiks oli valitseva etnilise huumori teooria valideerimine eesti anekdoodimaterjalil. Tulemused vaidlustavad Christie Daviese teooria universaalsuse, lisades tema avastatud seaduspärasustesse uue dimensiooni.

Oma murret peetakse seejuures muidugi kõige õigemaks ja kaunimaks. Vanemates naljandites leidub ka selliseid, mis pilkavad kadakasakslikku peenutsemist või puudulikku vene keele oskust, kuid reeglina on neis tegelasteks eestlased, ja võõrkeelte kui selliste üle nalja ei tehta. See nali on pigem sakste ees lipitsevate eestlaste kulul.

Calling All Cars: The Wicked Flea / The Squealing Rat / 26th Wife / The Teardrop Charm

Vähemoluliste teemadena võib nimetada usku, välimust ja riietust. Usk on etnilise rühma markeriks olnud eesti luterlaste ja õigeusklike nt setude vahelises vastandumises.

Harjumuspärasest erinev välimus tõmmum nahavärv, väike kasv vms on eesti etnilist nalja motiveerinud vaid vähesel määral. Kõige produktiivsemalt on traditsioonilist humoristlikku folkloori Hiiumaa, Saaremaa ja rannikualade asukate kohta, nendele järgnevad ülejäänud saared peamiselt Muhu ja Kihnu.

Nimetatud rühmi pilavate naljandite autoriteks olid nii võõrad kui ka omad - seal leidub palju kohalikke ilmekaid kirjeldusi ka väiksemate piirkonnasiseste kogukondade kihelkondade, valdade, nulkade, külade kohta. Ka Võru- Tartu- Harju- ja Virumaa meestest leidub nalju, kuid neid pole nii palju, et suudaksid võistelda perifeerlastega. Kõige kahvatum mulje jääb Kesk-Eestist ja Järvamaast. Nagu üldisemaltki, nii ka naljandis on perifeeriad temaatika või folklooriala tasandil huvitavad ja eredad, südamaa seevastu märksa igavam ja tuhmim.

Ainukesed teised rahvad, keda naljandites pilati, olid juudid ja mustlased, harvemini ka soomlased, lätlased või venelased. Juudid ja mustlased olid sel ajal põhilised rändajad, kellega eestlased oma maal kokku puutusid, s.

Poliitika ja huumor kuulugu kokku

Mustlaste ontoloogilised põhikvaliteedid, mis ilmselt ka naljandeid inspireerinud, olid, et nad: 1 pidevalt rändasid; 2 olid suured hobuseparisnikud st vahetasid kogu aeg hobuseid ja kaldusid seda Liikme suuruse huumor ebaausate trikkidega ; 3 kaldusid varastama; 4 käisid pidevalt peresid mööda ja "maarusid", st mangusid, kerjasid; 5 eriti naised tegelesid ennustamisega.

Juutide kohta käibivad skriptid olid ka naljandites üsna mitmeplaanilised vrd juudihuumori skriptidest kaasaegsetes juudi anekdootides nt Raskinviidates juudile kui arale ja tehnikat mittetundvale tobule, kuid samas ka kui hea ütlemise ja kavala tegutsemisega tegelasele.

Eesti etniliste naljade kahte kategooriasse jagatud objektidest - eestlastest hõimlased ja teised rahvad - näitavad aja jooksul selget kasvutendentsi just teiste rahvuste kohta käivad anekdoodid joonis 4. Joonis 4 näitab selgelt, kui suur muutus leidis aset eesti etnilises naljatraditsioonis Keelelised, usulised ja muudki erinevused Eesti elanike seas on tänapäevalgi märgatavad, kuid need ei kvalifitseeru sobivaks materjaliks etniliste naljade tarvis.

Eesti etniliste naljade võõras või teine on nüüdsest peale valdavalt mitte-eestlane, ja meid huvitab järgnevalt, kes olid need "teised" nõukogude anekdootides ja netinaljades.

Vaatleme esiteks aastatel ringelnud anekdoote vt joonis 5. Skaala ülemise osa moodustavad Nõukogude Liitu kuulunud või sellega seotud rahvad.

Need etnilised rühmad on sagedased kogu skaalal, kuid tervikuna on langus skaala põhiosas üsna aeglane ja lõpuosas paremal leidub ka Lääne etnilises huumoris populaarseid tegelasi ameeriklasi, prantslasi, inglasi jne. Venelane on sageduselt esikohal, mis on ka täiesti ootuspärane, sest temas kehastus nii poliitilis-totalitaarne kui ka rahvuslik rõhumine.

Temas on raske eristada puhtetnilisi markereid poliitilistest. Kindlasti pole venelane eesti nõukogude perioodi naljades see, kes oli saks eesti vanemas naljandis.

Kuigi ühest küljest oli venelane eestlaste jt sotsialismileeri rahvaste jaoks "Suur Vend", siis teisest küljest oli Liikme suuruse huumor ka kaaskannataja, kes ägas sama sotsialistliku, totalitaarse, parteilise reºiimi surve all. Esmane tunnus, mis sellest ajast pärit anekdoote iseloomustab, on tugev politiseeritus. Näiteks Armeenia Raadio naljad ei puudutagi armeenia rahvust, vaid annavad vormi poliitilistele vahel ka seksuaalsetele naljateemadele.

Nimetus tuleneb armeenia traditsiooniliste mõistatuste samalaadsest vormingust, ka neil on kaval küsimus ja täiesti ootamatu, absurdi kalduv vastus Draitser Eesti etnilised naljad olid nõukogude ajal suures osas laenatud. Kõikides Nõukogude Liitu kuuluvates maades käibis enam-vähem ühesugune naljafolkloor. Nalju, mille kohta võib kahtluseta öelda, et nende autoriks on eestlased, leiab selle aja materjalist vähe. Enamasti oli nalja objektiks üks n-ö vennasrahvastest, kellega eestlastel ehk otseseid kokkupuuteid polnudki: armeenlased, ukrainlased, tšuktšid kellega polnud suurel osal venelastestki kokkupuuteid ja grusiinid.

Miks võis selline tendets aset leida? Anekdoodid täitsid poliitilise vastupanu rolli, olid üsna avalikuks, kuid võimuga kokkupuudet vältivaks kanaliks arvamuse avaldamisel kõrgemalt poolt tulevate otsuste vastu.

Venelased vaatasid kadedusega grusiine, tundsid üleolekut tšuktšidest, pilasid oma suurt ja igati üleskiidetud emamaad võrdluses igati mahamaterdatud, kuid tegelikult enamarenenud, rikaste ja seetõttu ka nõukogude inimestele tegelikult ihaldusväärsete välisriikidega; eestlaste osaks Liikme suuruse huumor seda pealt vaadata ja kaasa naerda.

Eesti oli sellel suurel maal vaid perifeeria, kelle lõplik integreerimine Nõukogude Liitu ei saanud kunagi teoks ja kes jäi ka suurtest poliitilistest mängudest kõrvale. Muidugi tekkis osa nalju ka Eesti kohalikust võimuladvikust ja poliitilisest absurdist, kuid nende osa on eestikeelsete naljade hulgas siiski vaid piisk meres. Ka vene rahva suurus ja sellest tulenev võimsam ajupotentsiaal mängis oma rolli selles, et paremad ja tabavamad naljad rändasid Eestisse Venemaalt. Muidugi oli ka nalju, mis suure tõenäosusega on pärit eesti anekdoodiloojatelt.

Huumor töökohal

Need anekdoodid erinevad ülejäänutest selle poolest, et neis kujutatakse kas Eesti mineviku, kaasaja ja päevapoliitikaga seotud sündmusi või viidatakse kohaliku tähtsusega ettevõtmistele ja probleemidele, või siis leidub seal tõlkimatu vaid eesti keeles võimalik sõnamäng: Mis see on: seisab, käib ja jookseb?

Eriti aktiivselt loodi anekdoote Leonid Breºnevi valitsusajal ja pärast seda. Breºnevi ajal jõudis sotsialistlik ühiskond majandusliku krahhi äärele. Võimukandjate tegevus muutus veel sisutühjemaks, lastes pead tõsta piiramatul korruptsioonil ja potjomkinlusel ning lausa kutsus naljaloojaid igal sammul selle kohta Liikme suuruse huumor välja mõtlema.

Teiseks, koos kõige muuga käis alla ka tsensuur, võimul oli tarvis levimast hoida palju tõsisemat ja ohtlikumat informatsiooni Liikme suuruse huumor toodangut, Läände pagenud juutide jt kirjutisi, GULAGi vangide mälestusi, Venemaale suunatud raadiojaamu. Olukord läks veelgi absurdsemaks pärast Breºnevit, kui võimu juurde said viimsed perestroikaeelsed gerontokraadid: Miks Andropov ja Tšernenko valiti poliitbüroosse ühehäälselt?

Kui anekdoodid olid valitsuse ja viletsate sotsiaalpoliitiliste olude varjatud kriitika, siis karikatuur oli nõukogude aja ametlik reguleeritud naljaºanr. Ka Venemaal oli ametlikke huumoriallikaid, mis püüdsid ühest küljest maandada rahva pilkevajadust ja teisalt seda keelatud tulipunktidelt "õigetele" teemadele kanaliseerida.

Kindlasti on aga poliitikutöös väga teretulnud omaduseks huumorimeel. Huumoril ja demokraatial on tegelikult üks ja sama algkodu. Nimelt Vana-Kreekas tunti huumorimeditsiini, mis põhines arvamusel, et on olemas vedelik, mis hoiab kõiki teisi kehavedelikke tasakaalus. Sellist käsitlust võib võtta ka sümboolselt.

Otsustes rõhutati satiiri tähtsust nõukogude inimese teadlikkuse kasvatamisel ja märgiti ära nõukogude karikatuurikunsti põhiülesanded. Need - võitlus kapitalismi igandite ja ühiskonnas elavate igasuguste väärnähtuste vastu, samuti rahvusvahelise kapitalismi häbimärgistamine - said satiiri põhiülesanneteks ka eesti karikatuuris Soonpää 7.

Nõukogude ajakirjanduse üheks põhiülesandeks väideti olevat kriitika ja enesekriitika, kusjuures kriitika pidi olema terav, kuid õiglane ja asjatundlik Uus Anti ka juhendid selle kohta, mida ja keda kritiseerida: [] kritiseerida tuleb kõike, mis segab ja pidurdab uue ühiskonna ehitamist, kindlasti on kriitikaobjektiks kodanlikud igandid ahnitsemine, tööpõlgus, intrigeerimine ja nii edasiaga ka meie süsteemis Liikme suuruse huumor kujunenud pahed sõnakõlksutamine koosolekuil, ürituste korraldamine "linnukese" pärast, ebakultuurne teenindamine, tühjade lubaduste jagamine ning muidugi igasugune ebamajanduslikkus Uus Pisut kõhedust tekitav on aga üleskutse kõigile nõukogude ajakirjanikele: ajakirjanik peab olema julge hoolimata sellest, et mõned neist on vallandatud või kinni mõistetud kohalike parteijuhtide mõjul Uus Võrdlusmaterjalina on huvitav heita põgus pilk ametlikele nõukogudeaegses huumoritoodangus valitsenud teemadele ja pilkeobjektidele.

Ülevaates Hanni Iseseisvumisjärgse perioodi etnilise anekdoodi tegelastest saaab ülevaate jooniselt 6.

🟢 HUUMOR OÜ () - Ülevaade @ esremaps.ee

Naljade objektid on aastatega muutunud palju mitmekesisemaks. Etnilised naljad alustasid oma hõimlaste kitsa ringi pilamisega, siis võeti objektiks naabrid Nõukogude Liidust kuigi Eestisse jõudis ka osa tuntumaist Läänes levinud etnilistest naljadest ja lõpuks jõudis eesti etnilise nalja haardepiirkonda ka kaugemaid rahvaid lisaks neile, kellega oli võimalik pidev kokkupuude. Vaadates järgnevat graafikut joonis 7saame võrrelda eesti etniliste anekdootide tegelaste suhtelisi sagedusi ja populaarsuse muutumist kahel viimasel käsitlusperioodil.

Kallemets pole aga saadikuleiba söönud, ei varem ega ka käesoleva koosseisu ajal. Noor mees, kes veel kaks aastat tagasi hurjutas ajakirjanikke üleoleva suhtumine pärast nn poliitbroileritesse ja sarjas ETV komöödiasarja "Riigimehed", jõudis küll lõpuks ise Toompeale, jääb aga paraku priiks nii segastest töökohustustest kui ka nendega kaasas käivatest peibutistest palga ja hüvitiste näol.

Kas valvurid teda jaanipäevaeelsel ja -järgsel ajal Toompea lossi peale uitamagi lasevad — töökohustusi tal pole, raha talle ei maksta, mingu koju! Nende päeva jooksul olen kohtunud väga paljude kultuuri- Liikme suuruse huumor spordivaldkonna organisatsioonide ja eestvedajatega, kellega oleme saanud väga sisuliselt arutada eesseisvaid väljakutseid. Loodetavasti viirus taandub ning saame peagi kohtuda juba silmast-silma. Samuti soovin tänada Kultuuriministeeriumi meeskonda, kes on oma töös väga professionaalsed ning pakkunud igakülgset tuge.

Noorukite poolt kasutatavate naljade sisu on intelligentsem, kus eesmärgiks ei ole enam tendentslikkus, vaid uute suhete loomine ning olemasolevate säilitamine läbi positiivsuse Vihma Seega näitavad uurimustulemused Eelnevas lõigus on autor esitlenud noorte oskusi huumori kasutamiseks sõltuvalt kasutamiseesmärkide olemustest, olgu nendeks agressioon või sotsiaalne positiivsus.

Siiski tuleks suuremat tähelepanu osutada juhtudele, kus ja kellega kasutavad sotsiaalses suhtluses Uurimustulemused näitavad enamus respondentide vabamat nalja kasutust suhtluses sõprade ja oma pere liikmetega.

Esimeste puhul on tegu juba mitmeid kordi rõhutatud vajadusega kuuluda gruppi ning olla respekteeritud. Huumori ulatusliku kasutuse peresuhetes tingib aga huumori enda võim manipulatsiooniks Freud Sellest lähtuvalt on D. Pealegi, huumor aitab kaasa peresuhete harmooniale, Liikme suuruse huumor tasakaalule ja vastastikusele mõistmisele, mida noor tajub ja tunnetab igapäevaselt.

Seda näitavad ka uurimustulemused, kus üle poolte respondentidest näevad võimalust nalja abil pereliikmete emotsionaalseks mõjutamiseks. Antud töö autorit teeb Liikme suuruse huumor murelikuks fakt, mis väljendab huumori vähest kasutust noorte poolt suhtluses õpetajatega. Ja seda olukorras, kus õpetajal on noore elus määrav roll, mis kajastub õpiedukuses ja sellest tulenevalt teadmiste omandamises. Õppeprotsess aga on valdavas enamuses seotud vastastikuse sotsiaalse suhtlusega, mille kvaliteet mõjutab õpetaja ja noore omavahelist mõistmist ja respekteerimist.

Huumor on aga sotsiaalses suhtluses kõige arusaadavam emotsionaalne väljendusviis Saphiro Seega, nalja vähene kasutus respondentide ja õpetajate omavahelises suhtluses näitab kas õpetajate endi oskamatust huumori kasutamiseks sotsiaalses suhtluses õpilastega või respondentide eelarvamuslikku hoiakut õpetajate suhtes.

Seega, uurimustulemuste analüüs näitab enamus vastanud noorte oskamatust või tahtmatust kasutada huumori võimet manipulatsiooniks suhtluses õpetajatega, mis autori arvates pärsib kogu kooli sotsiaalse keskkonna harmooniat tervikuna, rääkimata õpetajate ja õpilaste omavahelisest sotsiaalse suhtluse kvaliteedist. Siiski anomaaliaks antud uurimustulemuste analüüse vaadates saab pidada aastaste poeglaste suurt huumorikasutust suhtluses õpetajatega.

Kuid see ei näita siiski mitte noorukite oskust manipuleerida õpetajaid nalja abil, vaid pigem psühholoogilisest vajadusest tingitud soovi ennast proovile panna, jõuda selguseni oma isiklikes võimetes, millega on seletatavad noorukieas sooritatud ebaloogilised teod, mis sisaldavad mõtlematut ülemeelikust Mangs, Martell Autor rõhutab, tuginedes uurimuse tulemustele, et kuigi noortel on loomupärane anne teha nalja erinev, suudavad nad siiski kõik nalja kasutada sihipäraselt, saavutamaks sotsiaalset tähelepanu ja heakskiitu, väljendades seeläbi oma meeldimisi ja mittemeeldimisi, positiivseid või negatiivseid tundeid nii enda kui teiste suhtes.

Lihtsalt eesmärgid ja oskused huumori kasutamiseks sõltuvad noorte arengulistest iseärasustest ja ühiskondlikest tõekspidamistest. Kokkuvõte Käesolev uurimustöö kinnitab autori poolt püstitatud hüpoteesi, mis eeldas noorte oskust teadvustatult huumori ehk nalja kasutamiseks enesekehtestamise vahendina sotsiaalses elukeskkonnas.

Samas näitavad uurimustulemused Seega, noorte oskused teadvustatult nalja kasutamiseks ei toeta noorte sotsiaalsete oskuste arengut uute tutvuste loomisel ning omavahelisel suhtlusel õpetajatega. Kokkuvõtliku analüüsi tulemile tuginedes saab töö autor tuua välja olulisemate järeldustena alljärgneva: noorte sotsiaalses arengus on huumoril tähtis roll, mille oskuslikul ekspluateerimisel on noorel valutum integreeruda ühiskonda tervikult; Liikme suuruse huumor on noorte jaoks emotsionaalseks väljundiks, mille kaudu või abil demonstreerida oma suhtumisi teistesse, näidata oma hoiakuid ning tagada sotsiaalne staatus; enamus Autor usub, et Liikme suuruse huumor oleks heaks materjaliks haridustöötajatele, eelkõige pedagoogidele ja noorsootöötajatele, mõistmaks teismeliste ja noorukite emotsioone, mida väljendatakse tahtlikult või tahtmatult läbi huumori ehk nalja tegemise.

Samas näeb töö autor ulatusliku uurimuse vajadust, mille tulemuste analüüs annaks ülevaate pedagoogide ja noorsootöötajate endi arusaamadest huumori olemusest ja tähtsusest inimestevahelises suhtluses ning näitaks nende praktilisi oskusi ja vajadusi kasutada huumorit sotsiaalses elukeskkonnas.

Bachmann, T. Psühholoogia alused. Tallinn: Ilo. Bergson, H. Naer: essee koomika tähendusest. Tartu: Ilmamaa. Butler, G. Põgus sissejuhatus. Eesti entsüklopeedia.

Tallinn: Valgus. Eesti nõukogude entsüklopeedia. Freud, S. Nalja ja selle seos teadvustamatusega. Goleman, D. Emotsionaalne intelligentsus. Tallinn: Väike Vanker. Grant, W. Näpunäiteid vanematele, kuidas Liikme suuruse huumor teismelist. Tallinn: Sinisukk. Hayes, N. Sotsiaalpsühholoogia alused. Tallinn: Külim. Kidron, A. Inimsuhted ja suhtlemispsühholoogia.