Kuidas moista, mida ma motlen

Mida teha? Ma sain sellest laagrist nii palju abi, et ma võin öelda rahuliku südamega — see laagrinädal oli ilusaim nädal minu elus. Samas on mul neist teistest veidi kahju ka.

Kerttu Kirjanenreporter Sass Henno FOTO: Erakogu Kirjanik Sass Kuidas moista on tuntud oma romaanide poolest, kuid sama palju tähelepanu on ta pälvinud oma oktoobris alustatud loengusarjaga «Asjad, millest täiskasvanud rääkida ei julge». Loengu raames puudutatakse teemasid, mis on ühiskonnas olulised, kuid millest tihti täiskasvanud noortele rääkida ei oska. Tänaseks on Sass Henno käinud pea kuuekümnes koolis, et kõneleda kolme tunni jooksul noortele enda vägivaldsest lapsepõlvest, oma esimestest suhetest ja lähisuhtevägivallast.

Kirjanik räägib valetamisest, petmisest, võitlusest korgijoogi vastu, kuid loob rääkides vahetu õhkkonna, mis võimaldab noorel inimesel temaga samastuda. Miks sa neid loenguid pead? Ma mõtlesin selle projekti välja septembri alguses. Mulle tundus, et see võiks olla õige kõneviis, kuidas ühiskonnas neid teemasid käsitleda. Me läheneme tihti vägivalla teemadele targema positsioonilt. Näiteks riik ütleb, mida ma motlen ära löö või politsei ütleb, mida tohib ja ei tohi teha.

Aga me ei räägi nii, et tuleks mingi mõistmine. Ma tahan öelda, et tegelikult kõik kõrvalekalded, mis meil on, iga viimane kui vähkkasvaja mida ma motlen tegelikult normaalsus. Mõned asjad halvavad meid, teevad meid nõrgemaks, teevad meile haiget. Ma avastasin, et selle vastu pole mõtet võidelda.

Pigem peaks lähtekohaks olema, kuidas neid asju paremini mõista. See, kuidas ma räägin, kuidas ma mõtlen end tagasi Kuidas moista ja räägin noortele, mis on minu haavatavus ja traumad — see paneb nad minuga ühe pulga peale. Ma ei tule rääkima, kuidas on õige, vaid ma tulen rääkima, kuidas on vale. Ma leian, et ülevalt alla targutamine ei mõju. Millal sa selle mõtteviisi enda jaoks avastasid?

Ma arvan, et tundetasandil sain selle kätte sügisel. Ma olen ju 15 aastat koolides käinud ja rääkinud oma elust, kirjandusest, loomingust ja muusikast. Aga arusaam, et kõneviis on see, mis loeb, see tuli sügisel.

Kuidas öelda 'Ma olen kirjanik' ja mõtlen seda - Käsitöö Ja Nõuanded

Nendest teemadest ju räägivad neile õpetajad ka, aga nad ei räägi nii. Noortel on vaja tunda, et nad pole halvad, kui nad on teinud halbu asju. Kõik noored on valetanud, eksinud, tihti oma esimestes suhetes enesele teadmata kasvõi vaimselt vägivaldsed olnud, manipuleerinud. Ma tahan nad tõsta kõrgemale ja öelda, et nad pole nõmedad, kui nad ei mõista teistele põhjustatud valu. Me peame noori aitama ja ma ei ütle, et peame hakkama vägivallatsejat poputama.

Ma ei õpeta noori vastutusest loobuma, pigem julgustan neid erinevaid tundeid ja impulsse mõistma. Miks täiskasvanud ei julge asjadest rääkida nii nagu sina? Põhiline probleem, miks täiskasvanud ei julge rääkida, on see, et arvatakse, et autoriteet ja austus sõltub mida ma motlen, kui eksimatud me oleme.

See tuleneb sealt, et kui me väiksena tegime asju õigesti, siis saime kiita. Kui tegime valesti, siis pahandada. Õppisime selgeks, et peame olema eksimatud. Me oleme õppinud põlvkondade viisi, aastasadu, et oma vigade mittetunnistamine on tugevus. Täiskasvanud ei eksi.

This is powerful - Baptize people with the Holy Spirit

Ühel hetkel vanemad hakkavad sinu suus mingite lausetega kõlama. Näiteks, ma tean, et hädaldada ei tohi. Poeg kukkus diivani taha, ikka hakkasin tänitama, et ära roni seal rohkem. Tema jaoks see juba kodeerubki kui hädaldamine, mis viib selleni, et ta ei räägi järgmisel korral oma äpardustest.

Tegelikult peaks ütlema, et ma näen, Kuidas moista sa ise ehmusid ka sellest kukkumisest.

Ja ma armastan sind ka siis, kui sul läheb vussi. Lihtne lause, mida öelda, aga me ütleme, et ära roni ja teeme sellest «ei-sõnumi».

Kaotus väikelapse elus - Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Sama asja võib öelda ka jaatades ja olla tunnustav. Ehk kasvatuses on «jaatamine» parem kui «eitamine»? Tegelikult on peegeldamine kõige parem. Õige on see, et kõik lapse emotsioonid on okeid.

Kõige olulisem on ühtekuuluvustunne. Me unustame lapsevanematena, et alati ei pea õpetama, sest laps saab sageli juba vea Kuidas moista hetkel oma vigadest aru ning oskab neist õppida. Sa ütlesid oma loengus, et kiitmine ja karistamine on kaks sellist asja, et kui seda on liiga palju, siis see on halb?

Kiitmine ja karistamine minu käsitluses on üks ja sama. See on raskesti mõistetav. Karistamine teeb haiget ja kiitmine tekitab hea tunde.

Karistamine tekitab komplekse, hirmusid, võimetust enda vigu tunnistada. Kiitmine soodustab sõltuvusi. Mu oma poeg lasi ükskord lasteaiast jalga, et mingit oksa tuua, läks aia mida ma motlen välja ja emale rääkis juhtunust kasvataja. Ema küsis, et kas räägime issile ka? Poeg palus hullult, et ära räägi.

Kõigele, mida laps kogeb, annab ta tähenduse ise – Ajakiri Märka Last

Ma mõtlesin, et mida, ma olen ju nii hea lapsevanem, miks ta ei usalda mind? Ja ma sain aru, et mida ma motlen olen see, kes talle kogu aeg ütleb, et sa oled mulle nii hea kaaslane ja sa oled nii tubli ja täiskasvanulik. Aga sel hetkel, kui ta sai aru, et tegi vea reeglite vastu, mida ta tegelikult teab, hakkas ta kartma, et ta pole enam minu silmis hea ja täiskasvanulik.

Ma sain aru, et ma olen selle sõltuvuste puu tema sisse kasvama pannud. Edaspidi ütlen talle, et ta võib alati teha neid asju, mis mulle pettumust valmistavad. Mina vastutan enda emotsioonide eest ise.

Kui teed midagi lolli, siis see pole halb. Ütle mida ma motlen, räägime, naerame selle üle. Analüüsime seda, kui sa tahad. Vead on okei niikaua, kui me teiste vastu pahatahtlikud pole. See on see sõnum, mis ma pean edasi andma. Sa oled öelnud, mida ma motlen ka lapsevanemad on loengusse oodatud.

Kuidas õpetamist alustada?

Kas neid on olnud ja kui palju? Mul on vist neli loengut olnud praegu lastevanematega. Kuidas moista vaieldud, et kuidas siis lapsed vanemaid austavad, kui neid ei karistata? Tüüpiline küsimus — aga kui nad ei kuula mind? Siin tulebki minna kümme sammu tagasi. Kui laps ei kuula, siis järelikult Kuidas moista sul vale kõneviis.

Ka täiskasvanu ei kuula mõnikord ja ajab oma jonni edasi. Igal hetkel ei ole igaks kommunikatsiooniks õige hetk. Ma arvan, et on vale lapselt oodata, et ta alati oskab Kuidas moista nagu täiskasvanu. Lastevanemate pealt on näha, et nad kordavad sedasama autoriteetset kasvatust, mis neil endil olnud on.

Autoriteet peaks kujunema turvatunde kaudu — selle kaudu, et laps kogeb, Kuidas moista ta on väärt hoidmist, mõistmist ja kaitsmist nii kaua, kui ta saab täiskasvanuks, kes oskab end ise kaitsta.

Laste tagasiside Väljavõte 15 aastase Reelika kirjast Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin. Ikka nagu tavaline tüdruk. Kui on võimalik olla tavaline, kui su ema on surnud. Siis arvasin, et olen teistsugune kui teised ja mitte keegi ei mõista mind.

Aga see lapse tundeid tühistav autoriteet, mis ütleb, et kuule, nii kaua kui su jalad on minu söögilaua all, nii kaua kehtivad minu reeglid — see on jama. Millal sa ise vägivalla vastu võitlema hakkasid? See algas Ma juhtisin reklaamiagentuuri ja meil olid suured kihvtid kliendid. Ühel päeval tuli mu juurde Garnieri esindaja Veronica Puhk ja Kuidas moista oli kaasas Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann, kes palus šampoone naiste varjupaikade jaoks.

Ma ei teadnud tol hetkel naiste varjupaikadest mitte midagi, aga sain teada, et neil pole isegi raha, et osta esmatarbe- ja hügieenikaupu. Ma ütlesin kohe, et selle peab korda tegema. Kandsin neile oma esimese annetuse, milleks oli 20 krooni. Samal ajal sain aru, et see ühekordne rahasüst ei lahenda probleemi ja ütlesin, et teen neile kommunikatsioonistrateegia, mis võtab arvesse seda, et probleemist peaks mida ma motlen mida ma motlen ühiskond, mitte ainult eestvedajad.

Mõtlesin välja idee, et naistevastase vägivalla vastu peaksid sõna võtma mehed. Kõik olid nõus ja ma tegin nimekirja meestest, kes rääkida võiksid. Kui ma nendega ühendust võtsin, kuulsin erinevaid põhjendusi, miks see on küll oluline teema, aga vale hetk, kiire aeg, keeruline asi, millest rääkida. Mul läks aastaid, enne kui keegi teles paar repliiki öelda sai.

Kohanda oma õpetust vastavalt vajadustele

Seda, et massiliselt kohe artikleid ilmuks, seda ei juhtunud. Sealt edasi kirjutasin oma esimese artikli inimkaubandusest ja prostitutsioonist ja kuidas see on vale.

Sain pärast isegi tapmisähvarduse. Ma üritasin parteisid saada nõusse, et seksiost keelustada, aga ainsad, kes nõus olid, olid rohelised ja nad langesid kahjuks välja. Edasi tegin Facebookis «Mehed vägivalla vastu» grupi. Mingil hetkel said Kuidas moista aru, et sellised teemad pälvivad avalikku huvi ja hakkasid ka julgemalt rääkima.

Ma hakkasin esimest korda koolides käima, tegin kampaaniakorras plakateid, mänge ja viktoriine.