Suurendada tode liiget ja ilukirjandust, Autahvel. Lemmikraamatud 2019

Ja siis mingid tüübid veel, kes võib-olla kõik ülejäänud ära tapavad. Veenmisjõu, aga ka võrgutamiskunsti jumalanna oli Peitho.

TEA laste- ja noorteentsüklopeedia 2. TEA «Suur perenaise käsiraamat» aime 10 TEA eesti-inglise rahvasõnaraamat aime TEA «Maailma lühiajalugu» aime TEA taskuentsüklopeedia aime Preben Bang, Preben Dahlstrøm «Kes siin oli?

Õpilase geograafia entsüklopeedia aime Anni Arro «Sepamaa talu köök» Dag Thorstensen, Laila Eriksen «Remondi ja meisterda» aime Pierre Jean Cousin «Toit kui ravim» aime Andrus Kivirähk «Rehepapp» ilu Agatha Christie «Poirot Oriendis» ilu Lia Virkus ja Maire Suitsu «Küpsetusraamat» 2. Mauri Korhonen «Tunne seeni» aime Pilvi Kula töövihik «Valmistume kooliks» 1. Katherine Sorrell «Käsitöö: kudumisest klaasimaalini» aime Koostaja Gondo Olevsoo «Kalender » aime Jane Wightwick «5 minutit inglise keelt» aime Aleksei Turovski « põnevat, õpetlikku ja naljakat lugu loomadest» aime See retoorika määratlus kui identifitseerimine laiendas ulatust strateegilisest ja avalikust poliitilisest veenmisest kuni kaudseima identifitseerimise taktikani, mida tuvastati suures koguses allikatest [6].

Paljude teadlaste seas, kes on Burke'i mõttejoont järginud, näeb James Boyd White retoorikat ühiskondliku kogemuse laiemast valdkonnast tema konstitutiivse retoorika mõistes. Sotsiaalsete konstruktsiooni teooriate mõju all väidab White, et kultuur "ehitatakse üles" keele kaudu.

Nii nagu keel mõjutab inimesi, mõjutavad inimesed keelt. Keel on sotsiaalselt konstrueeritud ja sõltub sellest, millised seosed on inimesed sellega sidunud. Kuna keel ei ole jäik ja muutub olenevalt olukorrast, on keelekasutus retooriline. White väidab, et kirjanik üritab alati luua uue maailma ja veenda oma lugejaid seda maailma tekstisiseselt jagama [7].

Inimesed osalevad retoorilises protsessis iga kord, kui nad räägivad või toodavad tähendust. Isegi teaduse valdkonnas, mida tavatseti vaadelda kui ainult objektiivset testimist ja teadmiste esitamist, peavad teadlased veenma oma publikut nende leide aktsepteerima, demonstreerides mitmekülgselt oma uuringute või katsete läbiviimise usaldusväärsust Suurendada tode liiget ja ilukirjandust piisavate tõendite olemasolu nende järelduste toetuseks.

Suurt osa retoorika ulatusest on raske määratleda. Paljudel juhtudel jääb poliitiline diskursus paradigmaatiliseks näiteks konkreetsete meetodite ja veenmiskontseptsioonide uurimisel, mida paljud peavad "retoorika" sünonüümiks [8]. Retoorika Antiik-Kreekas[ muuda muuda lähteteksti ] Kõnekunst on sama vana kui keel. Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias.

Vana-Kreeka orjandusliku demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu. Kuna kõikide oluliste eluvaldkondade jaoks oli oma eestkostja, siis oli ka oraatoritel oma jumalad, Suurendada tode liiget ja ilukirjandust poole pöörduti. Veenmisjõu, aga ka võrgutamiskunsti jumalanna oli Peitho.

Kõnekunsti seisukohalt oli oluline ka Hermes — jumal, kes oskas igast olukorrast välja tulla ja seetõttu kõnekunsti ja mõtlemisjumal ning koolide kaitsja. Alates 5. Üldtunnustatuks sai seisukoht, mille kohaselt avalik kõne pidi kuulajaile midagi selgitama, neid innustama, pakkudes samal ajal oma täiusliku vormiga ka esteetilist naudingut. Esimene kõnekunsti õpik pärineb Sitsiiliast. Selle olevat koostanud 5. Retoorika eesmärgiks ei olnud, nagu märgiti juba antiikajal, mitte mingi tõe tõestamine, vaid pigem kuulajate veenmine ühe või teise väite õigsuses.

Vana-Kreekas olid esimesteks tasulisteks vaidlus- ja kõnekunsti õpetajateks 5. Sofistide tegevus langeb Ateena demokraatia õitseaega, mil nii sise- kui ka välispoliitilisi küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahulk tegi, sõltus olulisel määral sellest, kui veenvalt oraatorid üht või teist seisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika väitluskunsti õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikumalt kaitsta.

Sofistide arvates ei saa kõneleja eesmärk olla tõe avastamine, kuna puudub tõe kriteerium, vaid kõne veenvus. Veenda saab aga ainult meisterlikult koostatud kõne. Kuulsaim sofistidest oli Protagoras u — eKrkes professionaalse retoorikaõpetajana hakkas ka oma õpetuse eest raha võtma.

Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Hilisemad sofistid, kasutades seda, et sõnad on kahe- ja mitmemõttelised, hakkasid tegema pettejäreldusi, mis olid mõeldud välise efekti saavutamiseks ja kuulaja hämmeldusse ajamiseks.

Siit tulenes ka sõna "sofism" tähendus, mis viitas ettekavatsetud väärale järeldusele, seega olid sofismid mitmesugused pettevõtted ja püünisjäreldused. Tihti püüti sündmusi välja kiskuda mingist kontekstist ja kindlatest seostest. Näiteks: Varas ei taha omandada midagi paha. Hea omandamine on hea.

Järelikult soovib varas head.

Sofistide tegevus tekitas tugevat vastuseisu. Nende tegevust kritiseeriti ka seetõttu, et olukorras, kus mingit tõe kriteeriumit pole, ei suudeta kriitilisel hetkel milleski kokku leppida ning selline ühiskond võib osutuda kergeks saagiks välisvaenlastele.

Ka Sokrates polnud nõus sofistidega, väites, et nad tegelevad vaimse prostitutsiooniga. Sokrates leidis, et sofistid petavad oma õpilasi — nad ei õpeta neile mitte voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sokratese enda meetodit nimetatakse dialektiliseks. Sõna dialektika kr dialektik — vestluskunst tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine.

1. Rebekka Lotman Väga menukad olid möödunud aastal elulooraamatud eesti tippnäitlejatest.
2. Kuidas suurendada liige 5cm

Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil. Platon oli Sokratese õpilane. Erinevalt sofistidest arvas Platon, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja vaatenurgast. Ta oli otsustavalt relativismi vastu nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Platon uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Orienteeriva info vajadused viitavad pürgimusele ajaga kaasas käia ja jälgida ümbritsevas ühiskonnas toimuvaid muutusi.

Osa selletüübilisest infootsingust on üsna harjumuspärane tegevus nt ajalehtede lugemine enne tööleminekut. Teisalt võib orienteeriva teabe otsimise sisus ja intensiivsuses olla suuri erinevusi tulenevalt sellest, mida ühiskonnas parasjagu huvitavaks peetakse Savolainen Poliitiku töös on oluline kursis olla uudistega nii kodu- kui välismaal.

Kohalikud ajalehed maakonna või vallalehed on oluliseks kommunikatsioonikanaliks parlamendiliikme ja tema valijaskonna vahel. Seetõttu on parlamendiraamatukogudes olulisel kohal andmebaasid, ajaleheväljalõigete teenus ja meediamonitooringud. On samuti selge, et kogu vajalikku infot ei otsita planeeritult, vaid osa sellest saadakse juhuslikes olukordades, mida ei osata ette näha.

Uurijad nimetavad seda - juhuslik infootsing accidental information seeking või incidental information seeking. Kuidas suurendada peenise peenise infootsingu hulka kuulub nt ajalehes juhuslikult silma jäänud artikkel või kuuldud uudis Savolainen Kuna infovajadus viitab abstraktsele ja raskesti uuritavale nähtusele, on mõned infoteadlased seadnud küsitavuse alla kogu infovajaduse käsitlemise mõttekuse.

Õigupoolest suudetakse infovajadust täpsemalt identifitseerida alles seejärel kui seda on suudetud rahuldada Savolainen Infovajadust vaadeldakse infoteaduses kahest eri aspektist lähtuvalt, aluseks võetakse grupi või indiviidi infokäitumise erinevuste uurimine.

Inimese infootsinguline käitumine sõltub sellest, kas ta tegutseb Suurendada tode liiget ja ilukirjandust või grupi liikmena. On jõutud järeldusele, et individuaalsed ja situatsioonilised tegurid suhestuvad luues infokäitumist Allen Infovajadust ei saa täielikult mõista kui ei võeta arvesse mõlemat lähenemisnurka. Seadusandliku kogu juures saab jälgida iga üksikliikme ning grupi fraktsioon, komisjon, täiskogu jne infokäitumist.

Vastavaid tegureid arvesse võttes eristas Bruce Allen neli erinevat infokäitumise mudelit, mida on võimalik üle kanda parlamendi konteksti seadusandliku kogu infokäitumise hindamiseks. Kognitiivne mudel tegeleb individuaalsete mõjudega individuaalsele käitumisele, täpsemalt sellega, kuidas indiviidi teadmiste struktuurid mõjutavad käitumist.

Eeldatakse, et kaks inimest kogevad identses situatsioonis erinevat infovajadust, kuna neil on erinev arusaam sellest situatsioonist. Arusaam on erinev, kuna nende teadmiste struktuur tuleneb erinevast eelnevast kogemusest. Infovajadus võib tekkida, millal iganes kui isiklikust teadmisest ei piisa tajumiseks, alternatiivide identifitseerimiseks või otsuse langetamiseks. Nt kui samas parlamendikomisjonis töötavad erineva haridustaustaga inimesed. Sotsiaalse mudeli puhul rõhutatakse protsessi sotsiaalset iseloomu ning vastavaid situatsioonitegureid, mis määravad ära kuidas inimesed tajuvad infovajadust.

Kuna inimesed on alati sotsiaalses situatsioonis, on vahest raske eristada selgelt individuaalseid ning situatsioonilisi mõjusid infootsingulisele käitumisele. Sotsiaalse vaatenurga põhi-idee on selles, et kaks erineva taustaga inimest käituvad samas situatsioonis sarnaselt. Sotsiaalselt kognitiivne mudel.

CIA Covert Action in the Cold War: Iran, Jamaica, Chile, Cuba, Afghanistan, Libya, Latin America

On võimalik, et grupi infovajadused lähevad sügavamale grupi liikmete individuaalsetest infovajadustest. Grupi vajadused ei asenda individuaalseid vajadusi, pigem grupi ja indiviidi infovajadused ilmnevad kaasnevalt. Grupis töötades või probleeme lahendades võivad grupi infovajadused erineda tunduvalt indiviidide infovajadustest. Iga situatsiooni grupiline tajumine leiab aset kui kõik grupi liikmed on seda eraldi tajunud, ning tajunud, et teised grupi liikmed on selle situatsiooni sama moodi vastu võtnud.

Situatsiooni või probleemi tajumine grupi poolt on siiski midagi muud kui osaliste tajumiste summa. Grupi vastuvõtt algab, kui üks grupi liige tajub situatsiooni kindlal moel.

See liige on sel juhul vastutav mitte ainult selle teavitamises teistele, vaid ka veenmises, et selline tajumine on hea st tõepärane, töökindel vm. Mõned grupi liikmed ei pruugi sellega nõustuda, olles tajunud olukorda teisiti. Selline situatsioon kirjeldab vastuolude tekkepõhjuseid näiteks parlamendis koalitsiooni ja opositsiooni vahel ning kutsub esile poliitilise debati.

Grupi probleemi vastuvõtt võib olla mõjutatud teiste grupi protsesside poolt. Näiteks on gruppidel tendents arendada grupisiseseid eelarvamusi, mis võib neid takistada väliste infoallikate väärtuse tajumisel. Grupi teadmiste struktuurid võivad olla niisama piiratud ja ebatarvilikud kui indiviidi teadmiste struktuurid.

Organisatsiooniline vaatenurk otsib seletust grupi infovajadusele organisatsiooni kontekstis, milles ta asub. Grupp eksisteerib organisatsiooni sotsiaalsetes ja väärtusstruktuurides. Kuidas grupp töötab, sõltub sellest, kuidas organisatsiooni liikmete vahel kokkulepped saavutatakse. Grupid, kes jagavad korporatiivset raamistikku ja väärtusi, jagavad seetõttu ka kollektiivi teadmiste struktuure ja kogevad sarnaselt infovajadust Allen On ilmne, et infovajadus on tingitud sotsiaalsetest ja kultuurilistest teguritest.

Seega mõjutavad infovajadust isegi kui enamasti kaudselt ühiskonnas kehtivad väärtused nt oskuste ja koolituse väärtustamine. Ühiskonna - ja grupinormid määravad omal moel infovajadust, näiteks mida teatud ametis töötades peab oskama või millest riigi kodanikul peab väheselgi määral aimu olema, et tulla toime igapäevaste asjadega.

Üksikisiku Suurendada tode liiget ja ilukirjandust tulevad lisaks huvid või mida peetakse kohustuseks teada. Ka positsioon ja uskumused võivad määrata infovajadust. Positsioon ilmneb näiteks infoallikate ja -kanalite valikul, kas usaldatakse Internetis vabalt leiduvaid materjale või teadusajakirja.

Kuigi infovajadust ei või määratleda täpselt, on see siiski kasulik vahend viidates koondavalt eri teguritele, mis panevad üksikisiku või rühma toimima lisateabe otsimiseks Savolainen Kitsama tõlgenduse puhul on küsimus, kuidas infot kandvaid dokumente kätte leida.

Laiemalt mõistes on infootsingus küsimus protsessis, mis tekib infovajadusest ja lõppeb saadud teabe kasutamisega. Infootsingu protsessi etapid on varasemate kogemuste põhjal ja teatud kasutamishinnangutel põhinevate infoallikate valik ning nende otsimine eri kanalite kaudu. Protsessi järgmised etapid, kogutud ainestu relevantsuse hindamine ning relevantseks tunnistatud materjali omaksvõtt, kuuluvad juba teabe kasutamise alla.

Semikoolon meenutab optiliselt sorgus vuntse; veelgi tugevamalt tajun tema kahtlasevõitu kuulsust. Jutumärgid limpsavad juhmivõitu velpusega ja enesega rahul olles keelt.

Theodor W. Adorno "Valik esseid kirjandusest" tlk Krista Räni, koost Marek Tamm, Loomingu Raamatukogu sisaldab lehekülgede kaupa tähelepanekuid keele ja kirjanduse kohta, mis ka pea pool sajandit pärast kirjutamist aitavad tekste uue pilguga näha.

Michel Houellebecq peaks osalema saates "Selgeltnägijate tuleproov". Ta edestaks teisi osalejaid pika puuga — nagu on taas näha tema romaanis "Serotoniin" tlk Indrek Koff, Varrakon tema võime ühiskonnas toimuvad protsesse ette aimata endiselt hämmastav.

The file is restricted

Ja lisaks võidaks muidugi kirjastus seeläbi paugupealt juurde neid lugejaid, kellest nii hädasti puudus on. Groys vaatleb, kuidas traditsioonilise kunsti taotlus maailma kujutada muundus avangardkunstis taotluseks maailma kujundada ning kuidas stalinism kandis selle taotluse kunstist poliitikasse eriti äge on "kollektiivse sürrealismi" mõiste. Berger mahutab oma paaritunnilisse lugemisse mitu huvitavat teemat, näiteks käsitleb ta vaimukalt õlimaali ja eraomandi suhteid.

Gustave Flaubert, "Bouvard ja Pécuchet" — Minu öökapiautorite esikümnes on ikka ja jälle Balzac, Maupassant, Stendhal ja muidugi Flaubert!

Bouvard ja Pécuchet on nagu kaks prantsuse soost kilplast, kes võtavad ette palju ja halvasti. Autori hoiakut oma tegelaste suhtes võib nimetada hooletult varjatud sarkasmiks. Väga tore on pooleli jäänud teose lõppu lisatud "Käibetõdede sõnastik", misantroobi aforismikogu. Andrus Kasemaa, "Vanapoiss" — Tõnu Õnnepalu on saanud endale torssis mantlipärija.

Võikski öelda, et "Vanapoisis" meenutab Kasemaa afektiseisundisse sattunud Õnnepalu, kes ei vaevu võtma elegantseid poose, vaid lajatab otse, julgelt. Tekst meenutab kohati kuiva köha.

Kui Õnnepalus on säilinud liiga palju renessanssi, siis Kasemaa laseb vee uljalt ja kõrge kaarega välja. Ja mitte autolt. László Krasznahorkai, "Saatana tango" — suurejooneline hobuse unenägu, kütkestav luupainaja. Krasznahorkai kasutab universaalset vastandust — inimlike unistuste Suurendada tode liiget ja ilukirjandust seatakse vastamisi tegelikkuses valitseva tohuvabohu ja huiabellaga.

Kusjuures osa sellest huiabellast tekib just Kuni mitu aastat saate liikme suurendada kohaldada unistusi reaalsusele, ebarealistlikest katsetest kontrollida kontrollimatut, mätsida reaalsuse porist kokku õhulosse. Universaalse teema muudab eriti mõjuvaks isikupärane keel, mis loob peaaegu kombatava atmosfääriga sissevaate elu kaootilisusse. Nagib Mahfuz, "Kahe palee vahel" — soovitan kõigile, kel huvi heita pilku islami ühiskonna lähiajalukku ja ülesehitusse ning võrrelda Mahfuzi loo keskmes on Ahmed Abd al-Gawwadi nimeline patriarh, vastuoluline kuju, despoot kodus ja südamlik seltskonnalõvi väljaspool kodu.

Avaliku ja isikliku elu vastuolud peaksid mõjuma kõnekalt ka siinmail. Olgugi et al-Gawwadi koduses ranguses on tajuda islami kultuuri erijooni, sümboliseerib see ühtaegu universaalset teemat — inimese soovi elu kontrollida ja selle soovi illusoorsust. Maurice Merleau-Ponty, "Taju fenomenoloogia" — kange soov on nimetada Suurendada tode liiget ja ilukirjandust nägemust meelelisuse transtsendentaalsuseks, kus Jumalat või ükskõik millist üleloomulikku jõudu asendab igapäevane ruum, milles me viibime ja mida Ponty nimetab "asjade ühendamise universaalseks jõuks".

Ponty jaoks on tajutav reaalsus ammendamatult huvitav, või nagu ta ise ütleb: "ületamatu täielikkus". Kusjuures oluline pole ainult täielikkuse olemus, kuivõrd see, kui tundlikuks suudame seadistada oma kogemisvõime selle täielikkuse tajumisel.

Anaïs Nin, "Henry ja June" — noorpõlves nägin selle raamatu põhjal valminud Philip Kaufmani filmi, aga algteose lugemine on nüansseeritum kogemus. Nini pihtimuste keskne teema on armastuse irratsionaalne jõud, selle vastandumine mõistlikkusele. Seega teeb Nini päevik korraga kaht asja — püüab tuua vahetut elujõudu sõnadesse ja samas vaadelda elujõu vertiigot distantsilt. Leidsin raamatust suurepärase määratluse Henry Millerist, mis sobib ülepea kirjeldama mehelikku teadvust: "ta ihkab saavutada võimu selle üle, mille võimuses ta ise on.

Manifest" — mõnus, kergesti loetav ja sisukas raamat, eneseabiõpik minusugustele haritlastele, südamlik mees taskus. Ordine sõnastab teada-tuntud asju, aga tema sõnastatuna mõjub kordamine tõepoolest tarkuse emana. Põhiline sõnum on järgmine: kunst on kasutu vaid siis, kui pidada kasutuks siseelu, kui pole oluline teada, kes ma olen; miks ma olen just selline ning milline ma võiksin või ei saa olla.

Peter Sloterdijk, "Jumalahullus" — hea raamat on nagu hea ravim, antud teos sobib hoidma kontrolli all usku mõne idee üldkohaldatavusse — võib-olla isegi juhtudel, kui usk on krooniline. Sloterdijk räägib muuhulgas "ontoloogilisest monarhismist", mis püüab raiuda läbi seda Gordioni sõlme või õieti küll Möbiuse lehtemida Merleau-Ponty nimetab "ammendamatuks sidususeks". Maailma mõtestamisel aga pole vist kirvetööst ikkagi abi.

Jevgeni Vodolazkin, "Aviaator" — vene kirjanduse parimaid traditsioone ühendav raamat, milles on koos nii satiiriline ühiskonnakriitika Gogoli vaimus kui ka üleloomulike elementidega armastuslugu. Täpsemalt armastus, mis ei saa ega tohigi allutada empiirilise tegelikkuse määratlustele.

Uued raamatud Aasperes

Ja eks selleski hoiakus ole tunda Dostojevski kauget kaja — armastus kui miski igapäevastest sotsiaalsetest suhetest suurem, miski, mida ei saa kirjeldada isikliku heaolu kaudu. Inimene peab alluma armastusele, mitte armastus inimesele. Kaks esimest nädalat" Tuum - Ajastuportree Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis" Tänapäev, tõlkinud Peenise suurus arvutatakse Nõmm - kuulsaima Tartus sündinud kirjaniku kirjeldus aastavahetusest Siberi linnas, kus ühe pere liikmed sattuvad veidratesse olukordadesse ja näivad jagavat mingit saladust Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" EKSA - poole tunniga läbitav nutikas ideeraamat, kus reaalsetele tutvusmiskuulutustele on kirjutatud sürreaalsemad jätkutekstid.

Marju Kõivupuu "Pärandiaabits" Tänapäev - universaalne ülevaade meie pärandikultuuri tähtsamatest märksõnadest, rohkem noortele, aga ilmselt on üksjagu uudist ka täiskasvanutele Walter Isaacson "Leonardo da Vinci" Varrak, tõlkinud Aldo Randmaa - kaasaja ühe tuntuima biograafi klassikaline ja ladus elulugu itaalia keskealisest ja vanemast rööprähklejast Michel Houllebecq "Serotoniin" Varrak, tõlkinud Indrek Koff - prantsuse kirjanduse endise paha poisi ja praeguseks etableerunud laiade masside lemmiku irooniline kirjeldus ohustatud liigist, keskealisest pässist Ben Macintyre Suurendada tode liiget ja ilukirjandust ja reetur" Tänapäev, tõlkinud Lauri Liiders - haarav kirjeldus päriselt toimunud kõrgest mängust ülejooksikuks hakanud vene luureohvitseri tegevusest ja päästeoperatsioonist tema läände toimetamiseks Urmas Vadi "Ballettmeister" Loomingu raamatukogu - Ilmselt tänavune meeldejäävaim eesti romaan, mänguline ja kergelt irooniline pseudoajalugu.

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid" Tänapäev - aasta üks naljakamaid lasteraamatuid. Kui Piia Prääniku ema oma kolmekordse üllatuse on ära sünnitanud, siis ei pruugi küll kõigil enam sama naljakas olla. Bill Bryson "Inimkeha" Eesti Raamat, tõlkinud Piret Lemetti - muhedate populaarteadusraamatute üks juhtivaid autoreid üritab seekord selgitada, mis toimub meie kehas ja mida on selle uurimisel aegade jooksul juhtunud Ilmar Tomusk "Kõrvalised isikud" Tammerraamat - täiesti tõlkimatu, kuid leidlik keelekeskne raamat, millel tekstiga vähemalt sama oluline roll piltidel Toomas Kall "Paunvere lõpp.

Kuidas eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid" EKSA - kogumik andekaid töötlusi "Kevadest", mida lugedes korduvalt on kahju, et tõepoolest mõni teine autor ei kirjutanud "Kevadet" OLEV REMSU Olen suhteliselt vähe lugenud, nõnda et nimekiri räägib eelkõige minust, mitte aga meie kirjandusest ja trükisõnast lõppeval Suurendada tode liiget ja ilukirjandust. Vabandan kõigi ees, kes on lugemata. Keiserliku Tartu Ülikooli esimene rektor" H. On raamatuid, mis midagi annavad ja on raamatuid, millest end jõuga läbi vedada, et "ma ei anna alla" ja "aga äkki on minu viga, et ei lülita ära".

Raamatutest, mida kohe käest visata, ma ei räägi. Aga ma räägin The Raamatutest. See lummab jäägitult. Ei teagi. Sest puudub selline efekt ja eripära nagu oskasid või oskavad oskasivad Houellebecq, Céline, Krasznahorkai, Musil, Carrère jt.

Ei, Oz lihtsalt on. Tema viimaseks jäänud romaan on veel eriti mõjuv ja sisenduslik. Romaan vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust, tema kaudu aga loomeinimese suhestumisest võimu ehk ebaõiglusega.

Unenäod, mida ma hommikuti kunagi ei mäleta. Maarja Kangro "Tuul". Nähtamatu ahv. Kui luule on ühtaegu vaimukas, sarkastiline ning õrn ja haavatav, siis ongi õige asi. Sellist hullumeelset, aga nõelteravalt fokuseeritud teadvusevoolu annab kirjutada, annab ka tõlkida, lugeda on aga lihtne ja hoogne. Kordumatu autor. See teos aimas ette natsismi leviku, Teise Maailmasõja psühholoogilised põhjused, populismi populaarsuse täna, aga need on seejuures ainult efektid, sest raamat kaardistab inimpsüühika laiemalt.

Tõlge punkti. Rein Veidemann, "Kui sõna on su saatus. Valitud esseid, pihtimusi, lausungeid" EKSA Kui professor Veidemann ise armastab rääkida tüvitekstidest, siis Eesti kirjandusloos see on kahtlemata üks selliseid. Lisaks saame vastuse, miks eesti kultuur on olemasolukultuur. Nuccio Ordine, "Kasutu kasulikkusest" Heete SahkaiTallinna Ülikooli kirjastus Ood humanitaarteadusele, pomm lühinägelikele valitsustele, tehnokraatidele, materiaalse progressi uskujaile.

Paavo Matsin "Kongo tango". Lepp ja Nagel Nagu Matsinil ikka, lapsemeelsed, süüdimatud, isegi totakad aga just sel juhul eriti naljakad fantaasiad on asetatud vanade ja tähenduslike lugude mustrisse, tulemuseks klaaspärlimäng, kus saab kildu ja ka sukelduda erinevatesse kultuurikihtidesse. Ometi, näiteks mõne aasta möödudes vupsab toosama raamat peas uuesti esile nagu mõni lapsepõlvemälestus. Lapsepõlveraamatudki on ju meeles. Ja küllap on kogu see kraam vundamendiks oma tekstide ehitamisel.

Kuidas täpsemalt, ei tea. Aegajalt löön kirjutades kahtlema, kas ma olen ise sama motiivi kuskil juba kasutanud või äkki lugesin kuskilt sisse. Täna saaks kopida juba mõne lause ja vaadata, kas see mõnes netis ripakil tekstis vastu Suurendada tode liiget ja ilukirjandust. Google veel ei oska tervete raamatutäite tekste otse läbi sõeluda, aga pea see aeg ei tule. Lööd näiteks sisse kummitava lausejupi "koer on maetud koera alla" ja saad kohe teada, et see on Herman Matvejevi teosest "Tarantel".

Kui see ikka oli sealt, praegu ei saa kontrollida, Google teose teksti ei tunne ja mul pole raamatut enam ka. Vend kinkis kogu lapsepõlvekodu seiklusjuttude sarja kolides laiali ja viskas osa prügimäele. Ja ega mulle poleks sari kuhgi ära mahtunudki. Nüüd ei pea ma õnneks neid raamatuid enam kunagi lugema, ehkki vahel tahaks. Miks mitte. Kui üksiku saare raamatukogus oleksid ainult need loetud, küll juba loeksin uuesti ja naeraksin ja taassiseneksin lapsepõlve. Uhh, võin ma alles lobiseda. Mõned raamatud sellest aastast on siiski meeles.

Mudlumi "Poola poisid" ilmus üsna äsja. Algul tundus pentsik, et Luiga oma kodust ja oma pojast ja ta sõpradest ja nende anarhismimaailmast kirjutades peab Poolamaa esile manama. Mis poola poisid, tavalised Pääsküla loodrid. Aga teisalt — küllap annab see vabaduse. Ja eks me ilukirjandust tehes maname alati oma imaginaarse Poolamaa esile. On need samad linnad? Ei ole. Kuigi me võime Kausi ja Kallasega kas või koos istuda ja see isutngjärk võib pugeda teksti pole vist konkreetselt juhtunud, aga küllap mõne teisega onaga ikkagi on need täiesti eri maailmad.

Lenin käis Poolas ja Made võis käia seal vaimus, kuigi tegelikult Suurendada tode liiget ja ilukirjandust hiljuti hoopis Ungaris. Luigal on koos empaatia ja soe iroonia või isegi absurditunne ja see on hea variant.

Pool sajandit märtsiküüditamisest Võrumaal 1949. a.

Üks läheks silma teiseta sentimentaalseks. Teine esimeseta kõledaks. Muide lahtikirjutatud seltkond on ise kõik kõvad kirjutajad. Eriline tänu Reet Olevsoole ja Linda Kasele abi eest komplekteerimise töörühma koolituspäevade organiseerimisel ja valiknimestike vormistamisel.

Avaldame tunnustust Maire Liivametsale eesti kirjanduse tutvustamisel. Tänu ja lugupidamisega ERÜ rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühma juht Töörühma liikmed osalesid maaraamatukoguhoidjate seminar-laagris Saaremaal, Suurendada tode liiget ja ilukirjandust osa rahvaraamatukogude seminar-laagrist Toilas ja V maaraamatukoguhoidjate päevast Raplas.

Peamiselt suheldi e-posti kaudu, telefoni ja kirja teel. Maris Oro andis põhjaliku ülevaate keskraamatukogu komplekteerimisosakonna tööst. Räägiti komplekteerimise korraldusest ja kirjanduse valiknimestike koostamisest. Arvutiprogrammidega seonduvaid probleeme arutati sektsioonides.

Elvi Lumet andis ülevaate norra kirjandusest. Tehti plaane Muuhulgas räägiti ERÜ komplekteerimise töörühma tegevuse muutmise vajadusest. Kirjanduse valiknimestike koostajatel omapoolne valik ERÜ büroo kaasabil loodeti nimestik valmis saada järgmise aasta I kvartalis. Uute liikmetena: Maris Oro ja Rita Peussa lahkus septembrist seoses uuele tööle siirdumisega ; konsultandina jätkas endine kolleeg ja praegune arhivaar Mare Ektermann.

Töörühma liikmed said kokku 3 korral. Lisaks osaleti maaraamatukogude suveseminaril Järvamaal, keskraamatukogude laagris Võrumaal ja IV maaraamatukoguhoidja päeval Haapsalus. Koos ERÜ büroo, Tallinna ja Põlva Keskraamatukoguga korraldati ühisseminarid komplekteerimisosakondade juhatajatele, ERÜ komplekteerimise töörühma liikmetele ja kirjanduse valiknimestike koostajatele. Maire Liivametsa asjatundlikul juhtimisel.